Ääremaal võib kohata ilusaid maalähedasi hooneid

Tõnu Kann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võiduküla 1937. aastal valminud imposantne ja ruumikas koolimaja seisab tühjana. Vähe on lootust, et maja säilib.
Võiduküla 1937. aastal valminud imposantne ja ruumikas koolimaja seisab tühjana. Vähe on lootust, et maja säilib. Foto: Henn Soodla

Pärnumaa 20. sajandi väärtarhitektuuri jälgi ajades viis arhitektuuriuurija Epp Lankotsa suvel koostatud spikker meid seekord üksildasse paika, kuhu 26 aastat maakonnas fotograafitööd teinud Henn Soodlagi sattus esimest korda.


Kavas oli sõita Urissaarde ja Massiarru ning põigata läbi Metsapoole koolimaja õuest, aga enne veel otsida üles Võiduküla, mille lähedal teadsin olevat Võiduküla asunduse taluhooned, niipaljukest kui neid veel järel on.



Siinkohal tuleb selgeks teha, mis on asundus- ja mis asunikutalud.



Vahe tuleb sellest, et asunikutalusid jagati 1920. aastail Vabadussõjast osavõtnuile. Seda tehti kunagisi mõisamaid taludeks lõigates, kusjuures asunik võis endale ehitada maja, nagu tahtis või rahakott lubas. Seega on 1920. aastail kerkinud asunikutalude hooned üksteisest erinevad ega ole tihti kuigi kenad, sest midagi projektilaadset tuli esitada vaid pangale, kui laenu oli võetud.



Seevastu asundus- või teise nimega uudismaatalud rajati riigivanem Konstantin Pätsi eestvõttel ja utsitusel 1930. aastatel riigi varumaadele, mis sageli olid sood-rabad: kõigepealt kuivendati märgala, ehitati teed, jagati krundid, võeti maha puiestik ja rajati põllud ning karjamaad.



Ideaalis ehitati nii välja terve asundus, Eestis oli isegi kuni 100 majapidamisest koosnevaid uudismaa-asundusi.



Kõike seda korraldas põlluministeeriumi juurde loodud asundusamet, mis kureeris uudismaa-asunduste projekteerimistki. Kuid asundustes kasutati unikaalprojekte ja soovi korral võis muuta tüüpprojektegi. Isetegevus sinna ehitamisel oli siiski piiratud.



Ma ei tea, kui arvukas oli Pärnumaa Võiduküla lähedal asuv uudismaa-asundus (väiksemad neist koosnesid 30 majapidamisest), kuid arhitektuurilises mõttes oli tegu riikliku tellimusega ja asunduse hoonestik on hästi äratuntav.



Nii on 1930. aastatel kõikjal Eestis kerkinud asundustalud ehitatud tulekindlatest tsementkividest, mis hiljem värviti lubivärviga valgeks, kollakaks või isegi roosaks. Viilud kaeti püstlaudisega. Katused, olgu laastudest või muust materjalist, värviti enamasti punaseks. Nii oli see mõistagi ideaalis.



Olgu öeldud, et asundused loodi tervikuna, sealt ei puudunud sepikoda, läheduses pidi olema pood ja asunduse südameks sai koolimaja.



Paljud uudismaa-asunduste hooned on projekteerinud Erika Nõva (tollal Volberg), tema oli Võiduküla asunduse projekteerijagi.



Võiduküla asunduse riismed leidsime üles Võiduküla poekese juurest risti üle maantee piki Timmkanali äärt paar-kolm kilomeetrit metsavaheteed sisemaa poole kolistades.



Masendav vaatepilt


Enamik Võiduküla (Sooküla?) uudismaa-asundusest on hävinenud. Kõrge hekiga varjatud nelinurksel krundil seisab õnnetult 1937. aastal valminud koolimaja. Lapsed, kellele see ehitati, on ammu ilmas laiali ning elumaju, kust õpilased sinna kooli käiksid, on väga vähe järel.



Koolimaja, kuigi tühi, on pisut katkisele katusele vaatamata heas seisus, aknad enamasti terved, originaaluksed ees, aga lootus, et maja veel kunagi kooli või seltsiasutusena kasutust leiab, on väike.



“Hoone ainus võimalus algsel kujul säilimiseks oleks teadlik eraomanik, avalikku kasutust on raske siin ette kujutada,” arvas Epp Lankots ümberkaudu hõrenenud inimasustusele viidates.



Koolimajagi on projekteerinud Erika Nõva.



Lankotsa hinnangu järgi on tegu kenade maalähedaste proportsioonide ja kõrge kelpkatusega kivihoonega.



“Sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsed koolimajad on tihti pilkupüüdvad, projekteeritud hoolikalt ning nende püstitamisel pole tehtud hinnaalandust, kuna need asusid kõrvalistes kohtades,” märkis Lankots.



Asunduse koolimaja pole päris üksi. Ilmselt just tänu kooli kesksele mõjule on selle lähedal püsti üks väheseid sealkandis hästi säilinud tüüpilisi asundustalu eluhooneid. Õnneks majas elatakse.



Veel kolm koolimaja ja üks kirik


Urissaares asub Pändi koolimaja, kus haridust anti 1918. aastast kuni 1938. aastani, kui valmis Massiaru koolimaja-kaunitar.



Pändi koolimaja on tagasihoidlik, talupojaarhitektuuri moodi viilkatusega maja, mille räästa alla pole paljuks peetud nikerdada ketina ümber hoone jooksev ornament. See ongi ainus ilustus, ülejäänu on Pändi koolimaja juures lihtne ja ratsionaalne, olles selles mõttes hea kaaslane väikesele Urissaare õigeusu-puitkirikule, mis samuti imponeerib maalähedusega.



“Kirik paikneb küla keskel ning moodustab väärtusliku ja idüllilise koosluse naabruses asuva Pändi algkooli hoonega ning elamuga peatänava ääres,” nentis Lankots.



Kirik on hästi hoitud, seda kasutatakse ja kiriku juurde juhatab vaatamisväärsust tähistav silt Häädemeeste-Tõitoja maanteelt.



Massiaru koolimaja, mis Pändi kooli uksed õpilaste ees sulges, valmis 1938. aastal Märt Merivälja projekti järgi.



Tegu on funktsionalistlikus stiilis hoonega, mis oma mahukuse, proportsioonide ilu, krundi läbimõeldud planeeringu, hoolikalt valitud fassaadi- ja interjöörikaunistustega pakub nüüdseks ääremaa seisusse taandunud paigas üllatuse igaühele, kes Massiarus peatub ja koolimaja silmitseb.



“Massiaru algkool on üks Pärnumaal 1930. aastatel ehitatud funktsionalistlikest maakoolimajadest,” kirjeldas Lankots. “Kahekorruseline koolimaja on silikaatkivist, sissepääsu rõhutab vertikaalselt tumedaks krohvitud trepikojatsoon, kontrastseid art-deco’likke detaile on kasutatud saaliakende juures, räästaalust ääristab klassitiival silikaadist hammasfriisimotiiv.”



1930. aastate alguses valminud ilus maakool on veel Metsapoole küla koolimaja, mis on ehitatud Arnold Väli tüüpkavandi järgi, nagu neid sõjaeelse Eesti ajal kodumaale mitu kerkis, kuid mis nõukogude ajal tihti ümber ja suuremaks ehitati. Metsapoole koolimaja seevastu on säilinud oma algses mahus. Lankotsa andmete järgi ehitati selline koolihoone näiteks Võsule ja Kernu.



“Sama tüübi alusel valminud koolid on sageli detailides erinevad,” lisas Lankots.



Metsapoole koolimaja on väga heas korras, renoveeritud, hoone seina kaunistab tahvel heakorrakonkursi võitmise kohta.



Kuidas kaitsta?


Siin kirjeldatud hoonetest soovitab arhitektuuriteadlane mälestisena kaitse alla võtta Urissaare apostliku õigeusu kiriku, Massiaru algkooli hoone ning Võiduküla (Sooküla?) uusmaa-asunduse koolimaja.



Viimasena mainitu puhul oleks see siiski vist lootusetu katse kaitsta väärtarhitektuuri ja ajaloolist mälestust ühest vaevu ellu ärgata jõudnud ja Teise maailmasõja järel hävinud asundusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles