Mark Soosaar: Kuhu lähed, Pärnu?

Mark Soosaar
, Pärnu linnavolikogu planeerimiskomisjoni liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Soosaar.
Mark Soosaar. Foto: PP

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi meeskond teeb titaanlikke pingutusi, et taastada Pärnu linna usaldusväärsus. Kahe aastaga on suudetud teha pööre avaliku raha kasutamises. Käeulatuses on arulageda laenukoormuse ohjamine.

Nüüd on aeg tegelda Pärnu tulevikuga. Arvan, et visioon meie maakonnakeskusest tuleb seada nii linnakodaniku kui maainimese silmade kõrgusele. On ju ülim aeg valmistuda ajaks, mil siitkandist kihutab läbi euroopalik kiirrong ja Eesti hakkab elama tuule- ja päikeseenergiast.

Tulevikunägemusega lood sandid

Arvukatest visioonikonverentsidest hoolimata on meil tulevikunägemusega lood üsna sandid. Riigikogulane Annely Akkermann pahandas hiljutises Pärnu Postimehe arvamusartiklis (“Rail Baltic tuleb läbi Pärnumaa,” PP 4.02) õigustatult, et kümmekonna aastaga pole linn suutnud lõplikult paika panna uue silla asukohta.

Muidugi oskab iga teine pärnakas ridade vahelt välja lugeda solvumist, et silla kohavalikuga pole lukku löödud varianti Raba–Aia, mis tooks maksimaalse koguse ostjaid Port Arturi kaubamajadesse. Inimlikult võib ju mõista Akkermanni ja Viljo Vetikut, kelle äriplaan pole teostunud, ent kas erahuvi seadmine üldisest huvist kõrgemale on ikka vastavuses Eesti põhiseadusega? Meenutagem kas või lauset põhiseaduse 32. paragrahvist: “Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.”

Siinkohal on õige hetk lugejale meelde tuletada, et üle kümne aasta tagasi sõlmitud ja tänini kehtiv suur ühiskondlik kokkulepe – linna üldplaneering – näeb ette kaht perspektiivset sillakoridori. Esimene neist viib Raba tänavalt Vingi tänavale, sealt edasi hargneb neljas ilmakaares, peamine on kuurordisuunaline Vanapargi puiestee. Teine sillakoridor pikendab Tammsaare puiesteed Niidu parki, kulgedes sealt Ehitajate teele.

Pärnakatele pole saladus, et kõige suurem vajadus linna poolitavast jõest üle saada on Liiva tänava ja kunagise suusavabriku joonel. Tänu karmile talvele võib igaüks kokku lugeda just siit jõe ületanute jalajäljed. Kahjuks pole varasemad linnaehitajad Liiva tänavale sihti jätnud ja silla ehitamisega kaasneksid siin väga suured lammutustööd.

Seda kõike teades oli kummastav volikogu planeerimiskomisjoni istungil kuulda, et uue silla asukoha leidmiseks on linnavalitsus palunud liiklusuuringute firmal Stratum analüüsida alternatiive, mis tegelikult polegi alternatiivid. Vaadakem Stratumi tööd. Silla põhjapoolne ots on naelutatud Raba tänava algusesse ja lõunapoolseid võimalusi võrreldakse Aia tänava, politseimaja taguse ja Vingi tänava liikluskoridoridega.

Kas nii väikeste vahemaade puhul saame üldse rääkida liiklusvoogude erisustest ja hajutamisest linnaruumis? Küll viitab uuring ühe huvigrupi lobile, millele eespool juba vihjasin.

Ei tahaks siinkohal keskenduda kohalike ettevõtjate erahuvide ületähtsustamisele. Seda enam, et nendegi edu ei sõltu provintsiaalsest ja killustunud Pärnust, vaid meie maakonna pealinna euroopalikust arengust.

Vaja euroopalikke lahendusi

Kui Pärnu tahab tõusta sumbkülast Põhja-Euroopa tõmbekeskuseks, tuleb hakata linna planeerima suurejooneliselt. Sissesõit rahvusvahelisse kuurorti on Tammsaare puiestee näol tänu legendaarsele visionäärile Olev Siinmaale meil juba olemas.

Vaja on vaid sõja tõttu pooleli jäänud kahepoolse sõiduteega puiestee Riia maanteeni viia ja põhjalikult uurida väljavaateid pikendada alleed jõeni ja sealt uue sillaga juhtida liiklus Liivi teele ehk Via Balticale välja. Just siin on mõlemale poole jõge tekkinud suured tõmbekeskused (regionaalhaigla, kutsehariduskeskus, kaubamajad, spordihooned), mida kümne aasta tagune üldplaneering ei osanud ettegi näha, ent kuhu ettenägelikult sillakoridor jäeti.

Kindlasti tuleb arvestada paremkalda loodusväärtustega, ent õnneks pole Niidu metsas sihtkaitsevööndit ega loodusreservaati, kus inimtegevus oleks keelatud. Targalt planeerides on siit võimalik põhja-lõunasuunaline liiklusarter läbi juhtida.

Liiklusskeem on iga linna skelett, tema luustik ja vereringe. Rahvusvahelist mainet taotledes tuleb hoolitseda selle eest, et linnaruum oleks selge põhiplaaniga. Just nii tagame liikluse optimaalsuse, hajutatuse, sujuvuse ja mugavuse. Mugavuse all pean silmas võimalikult head ühistransporti. Praegu on lõviosa busside käes.

Rail Balticu tulekuga astume täiesti uude arengufaasi. Suurlinnade vahelise bussiliikluse asemele astub kiirrong. Tallinna, Riiga ja Berliini hakkavad pärnakad agaralt sõitma aga siis, kui jaama asukoht on käepärane. Kas oleme valmis, et lätlaste eeskujul võidelda rongijaamale kätte asukoht südalinnas, või laseme selle maha märkida Sindi-Paikuse taha metsa?

Et Rail Balticule uus sild üle Pärnu jõe ehitada tuleb, on paratamatu, sest Papiniidus asuva eluiga on teatavasti lõpukorral. Äkki saaks silla ehitada eurorahaga ja kahekorruselise, nii rongidele kui autodele? Ja tuua Rail Balticu läbi Tammsaare–Niidupargi koridori, nihutades sedasi raudteejaama oluliselt linnasüdame poole?

Kui see aga tehniliselt võimatuks osutub ja jaam peaks jääma olemasolevale raudteele, tuleb kindlasti leida liikluskoridorid kiireks ühistranspordiks (monorelss?), mis ühendab jaama ülejäänud linnaosade ja Paikuse-Sindiga. On ju Rail Balticu peatuskohal Pärnumaal ühistranspordi seisukohalt ülisuur tähtsus, sest kus peatub kiirrong, seal hakkab asuma bussijaamgi.

Loomulik, et pärnumaalastel peab tekkima otseühendus raudteejaamaga. Ei tähenda ju Rail Baltic iga päev vaid nelja–viie kiirrongi väljumist Varssavisse, uut tüüpi raudtee loob võimaluse kihutada iga täistunni järel 45 minutiga Tallinna ja 60 minutiga Riiga. Niisiis, Rail Baltic toob Pärnule väljakutseid, milleks on viimane aeg valmistuma hakata. Muidu juhtub nii nagu muinasjutus kuldkalakesest ...

Pärnu väärib uut Siinmaad

Pärnu ehitamisel sisult suuremaks (inimlikumaks) on oluline, et struktuuride loomise vaimustuses ei häviks varasemate põlvkondade loodud vääriskihid. Minu meelest peaks linnaarhitekt senisest palju resoluutsemalt valvama, et arendajate kasuahnusest sündivad uusehitused ei suruks põlvili või tapaks Pärnu pärleid.

Hiljuti Eha ja Suvituse nurgale tsaariaegsete puitvillade vahetusse lähedusse kerkinud ufolik korruselamu reedab, et kahjuks ei hoolita Pärnus üle aegade ulatuvatest väärtustest.

Mõni nädal tagasi linnavalitsuse planeerimisosakonnas väljastatud lammutusluba Raeküla raudteejaama postmodernistlikule hoonele kõneleb juba lausa harimatusest ehituskunsti ja -ajaloo alal, et mitte öelda barbaarsusest.

Need näited võivad tunduda marginaalsena, ent juba vanarahvas teadis, et saatan on peidus detailides. Ilmselt on vaja muuta linna juhtimisstruktuuri. Kui linnaarhitekt on neljanda järgu ametnik (allub planeerimisosakonna juhatajale, see omakorda abilinnapeale, too aga linnapeale), ei leia isegi rahvusvahelisi konkursse korraldades ja suuremat palka pakkudes Pärnule uut Siinmaad.

Miks ei võiks linnaarhitekt istuda linnapea paremal käel, vähemalt kümneaastane tööleping taskus? Et tema mehesõna maksaks ja vahelduvad poliittuuled ei kangutaks linnaarhitekti oma toolilt.

Brüsseli otsus tuua Rail Baltic läbi Pärnu on selge sõnum meile kõigile: linna ja maakonna visioon peab saama jalad alla ning tiivad selga.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles