Pärnu Vanalinna põhikoolis on juba iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud, et õpilasesinduse liikmed korraldavad helkurikontrolle.
Vanalinna kooli õpilasesindus kontrollis helkureid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommikul ootab kooli garderoobis kõiki õpilasi sõbralik läbivaatus – kas sul ikka on helkur ja kus see sul on? Algklasside lapsed on igati tublid, pea kõik on endale helkurid külge riputanud. Nemad peavad ilmselt turvalisust oluliseks, kuid veel tähtsamaks seda, et siis, kui sul helkurit ei ole, on neil piinlik. Kes tahaks oma klassist olla üks vähestest, kes on õpetajate soovitusi eiranud. Nii väidetakse kontrollijatele sageli, et helkur kukkus just küljest või et see on koolikotis ja liialt raske otsida; et helkur jäi autosse või võttis keegi selle ära.
Muidugi ei tea me, kas see kõik on tõsi, kindel on aga see, et lapsed võtavad kontrolle tõsiselt ja järgmisel korral on nendel, kes on üritanud kehvast olukorrast eelnevalt kuidagi välja vingerdada, helkurid küljes. On neidki õpilasi, kes on lausa uhked oma arvukate helkurite üle ja demonstreerivad neid igaühele. On neid, kes soovivad innukalt õpilasesindust aidata.
Vanemas astmes suhtutakse helkurikontrolli märksa leigemalt, kui nii võib öelda. Enam ei ole oluline olla tubli laps, kellel helkur küljes. Siiski on paljudele helkurikontroll tõukeks otsida kapisügavustest oma helkurid üles ja jope külge riputada.
Selle traditsiooniga jätkab Vanalinna kool kindlasti, ehk õnnestub meil keegi autoehmatusest päästa või lausa kellegi elu alles hoida.