Tagasi
foto: Ants Liigus
Pärnu keskraamatukogu raamatuklubis oli külas Eesti elu kirjeldava teose “(Soome)maalt ja hobusega” autor Marjo Näkki, kes töötab Eestis Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõunikuna ja jutustas endast ning sellest, kuidas ta raamat kaante vahele sai.
Soomlanna Marjo on maatüdruk, kes ise ütleb enda kohta “hobutüdruk”, sest armastab ratsutada ja on lapsest saati osalenud mitmesugustel ratsavõistlustel. Ta õppis pärast gümnaasiumi Inglismaal ajakirjandust ja alustas seejärel tegevust Soomes uudistereporterina.
Julge ja ettevõtliku noore daami karjäär sai alguse regionaalmeedias kirjutava ja kõneleva ajakirjanikuna ning jätkus peagi pealinnas krimiuudiste tegijana.
Hobusega üle lahe
2007. aasta suvel astunud naine tööasjus sisse firma personalijuhi kontorisse, kes oli just teada saanud, et kauaaegne Tallinna korrespondent soovib naasta Helsingisse. Ülemus huvitus, kas Marjo oleks valmis Tallinna kolima.
“Vastasin lambist, et jah,” meenutab ta oma peadpööritava elumuutuse algushetki. Järgnes pool aastat eesti keele eraõpet Helsingis ja uus elu võis alata. Teadmised Eestist olid Marjol väga nigelad ning tema eesti keelgi oli esmalt selline, et piinlikke olukordi vältida polnud võimalik. Marjo lisab, et lindistas pool aastat kõik intervjuud ja tõlkis need õhtuti sõnaraamatu abil soome keelde.
Marjo liikus ühiskonna tipptegijate seas, väisas uudishimulikult peeneid vastuvõtte ja lõunasööke, intervjueeris paljusid kuulsaid eestlasi. Ja kõik nõustusid vestlema eesti keeles, peale Anu Saagimi ja Eri Klasi. Klas põhjendanud, et on tegelnud Soome ja soomlannadega 40 aastat ja ajakirjanik pole isegi nii vana. Kõikidest soomlanna sisseelamise seiklustest-sekeldustest kõnealune raamat räägibki.
Pealkiri “(Soome)maalt ja hobusega” tähendab otsesõnu hobust, sest Marjol oli Tallinna tulles hobune treileriga kaasas. Nii ei tähendanud suhtlus ainult ajakirjanikutööd, vaid tutvumist siinsete hoburingkondadega. Marjo kajastas Eesti poliitika-, majandus-, spordi- ja kultuurisündmusi, käis Otepääl vaatamas suusatamise maailmakarikavõistlusi, reisis saartel ja Lõuna-Eestis ning armastas kirjutada uudiste kõrval eri elunähtustest, mille kaudu sai avada Eesti kui noore riigi eduloo.
Vahelduseks lähetas ajakirjanik kirjeldusi oma isiklikust Odüsseiast kümnetele Soome sõpradele, kes sellest huvitusid. Kui üks neist Marjo kirjadest kirjastajale rääkis, tehti naisele peagi ettepanek vormistada need raamatuks. Esmalt ilmus teos soome keeles ja osutus populaarseks. Seejärel tõlgiti see eesti keelde.
Eesti vastu huvi suur
“See on kerge, kiire ja lõbus lugemine. Ma pole õppinud kirjandust, seepärast ei olnud see latt mulle liiga kõrge,” lausub julge ja eluterve mõtlemisega soomlanna. Marjo usub, et tänu Sofi Oksaneni teostele on Eesti teema Soomes populaarne. Nii nagu soomlasigi huvitab eestlasi, kuidas nad tunduvad kõrvaltvaatajale.
Raamatus kirjeldatud sündmustik leiab aset kahe aasta vältel ja lõpeb koos autori ajakirjanikukarjääriga: majandussurutise alates kärbiti toimetuste liikmeskondi Helsingiski, sealhulgas Tallinna korrespondendi koht. Kuigi Marjot kutsuti tagasi kodumaale, jätkas ta Eestis tööd vabakutselisena. Ja jõudis ära oodata pakkumise, mis tema arvates võidakse teha vaid kord elus, saades vabanenud koha Soome saatkonnas.
“Soomlased avastavad üha Eestit ja see huvi pole raugenud. Oleme sarnased, meil on samasugune huumoritaju, eestlaste naljad on särtsakamad, küünilisemad ja iroonilisemadki. Oleme sama rahvas, meil on ainult meri vahel. Meie suhet on rikkunud ajalugu, aga inimesed jäävad ikka inimesteks,” kinnitab soomlanna. “Mingil hetkel oli Soome see aken, mille kaudu vaadati läände. See on kadunud ja see on väga hea. See teeb suhted tervislikumaks.”
Eestlased lähevad Soome tööle, see on neile suur võimalus. Marjo Näkki andmeil on eestlased praegu suurim registreeritud töötavate välismaalaste rühm Soomes. Esimest korda ületab see number Soomes tööd tegevate venelaste hulka.
