Kajar Lember: Oravate talvemuinasjutt

Kui lugesin hiljuti ühe vapra oravapoisi arusaamisi maaelust koos selgitustega, kuidas elu maal muutub järjest paremaks, arvasin esimese hooga, et olen talveunne jäänud ja tegemist on 1. aprilli lehega. Kalendrisse vaadates veendusin, et tegu on endiselt külma ja karge talvekuuga. Hiidorava mõjuvõim on oma töö teinud tema pesakonna mõttemaailmaski.

Ma ei suuda mõista, miks üks rahvaesindajaist harrastab nii kõrgelennulist demagoogiat. Kui ikka on seisukohad, et maaelu korralduses asendab kiire internet postkontorit ja rahaautomaati ning kõik inimesed peaksid olema õnnelikud, et töökohtade asemel on laudas lüpsirobotid, siis ega oskagi miskit tarka kosta.

Nõus saab olla, et aastate jooksul on tehtud omajagu investeeringuid taristusse, sealhulgas parandatud peamiste teede olukorda. Tuleks ausalt tunnistada, et praegu on suureks probleemiks teede korrashoid ja seda eriti kohalike teede puhul: mustkatteta teed lagunevad jätkuvalt ja nende hooldamiseks napib raha. Saarlased võivad tõepoolest rõõmu tunda Tallinna–Tartu maantee edenemise üle, kuid kui koduni viiv kruusatee on auklik ja mõnel talvel läbimatu, on sellest rõõmust vähe kasu. Samuti ei kannata kriitikat väide, et enamik Eesti teedest on tolmuvabad. Soovitan oravapoisil oma pealinnapesast välja hüpata ja maitsta käbisid Eesti kaugemateski nurkades.

Olen tegelnud Eesti suurima veemajandusprojektiga ja tean, et reovett puhastatakse üha enam keskkonnasõbralikult. Aga sellelgi teemal on teine tahk: suured investeeringud toovad tarbijatele kaasa vee kallinemise. Mis kasu on rahapaigutustest, kui inimesed ei suuda enam teenuste eest maksta?

Praegu võib tunda heameelt selle üle, et oravad on hakanud muretsema Eesti maaelu pärast ja tunnistavad vähemalt sõnades, et riik peab maapiirkondadest hoolima ja tegelema eri piirkondade elukvaliteedi võrdsustamisega. Olen sama meelt, kuid tasub rõhutada, et maaelu ei saa edendada projektipõhiselt, vaid ainult kompleksselt.

Poliitikute esmane ülesanne peaks olema töötada välja tugisüsteem, mis aitab maal kaasa töökohtade loomisele. Ja siin on riigil kanda selge roll: ta peab asuma protsessi suunama. On tore ühe suupoolega rääkida valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist, aga kui teise käega suletakse postkontoreid ja päästekomandosid, ei kaugene üksnes teenused inimestest, vaid maalt kaovad praegusedki töökohad.

Loomulikult on töökohtade loomine ennekõike ettevõtjate rida. Teisalt ei ole riik seni teinud midagi selleks, et ettevõtja eelistaks tootmise rajamisel näiteks Hiiu- või Põlvamaad Harjumaale.

Riigil on olemas teatavad hoovad, mida kasutusele võtta. Kas või maksuerisuste kehtestamine maal töökohti loovatele ja hoidvatele ettevõtetele. Suur samm edasi oleks see, kui Euroopa Liidu toel tehtavate investeeringute puhul oleks maal tegutsevatele ettevõtetele omaosaluse määr 50 protsendi asemel näiteks kümme protsenti, kohe tekiks motivatsioon arendada ettevõtlust soodsamas piirkonnas.