Tulehark Kati Põldots ei malda ühe koha peal istuda

Venemaal sündinud Katist on saanud sedavõrd innukas Eesti (rahva)kultuuri edendaja, kelleta Pärnumaa kultuurielu enam ettegi ei kujuta. Miks?

Sest peale põhitöö rahvakultuuri keskuses on Kati Pärnu maavalitsuses kultuurinõunik, Pärnumaa rahvakultuuri keskseltsi juhatuse esimees, Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse Pärnu maakonna kuraator, Eesti rahvusliku folkloorinõukogu maakonna folkloorikuraator, liige Kihnu kultuuriruumi nõukogus, Pärnumaa omavalitsuste liidu kultuuri- ja spordikomisjonis ja rahvatantsuõpetaja. Kui nimetada vaid mõnda tema ettevõtmistest.

Ilmselgelt on see naine selle väikese maakamara ja rahva kultuuri alal keskmisest eestlasest märksa asjatundlikum. Kuigi ise kostab tagasihoidlikult, et on küll viis aastat rahvakultuuripõldu kompinud, aga alles nüüd hakkab rahvakultuuri mõistma.

Hüpe ühest keelest teise

Kati vanemad on venelased, ta pere tuli Eestisse 1986. aastal, kui tüdruk oli kolmene. Peagi läksid ema-isa lahku ja ema abiellus uuesti. Et kasuisa oli eestlane, sai Kati endale igati eestipärase perenime – Põldots.

Kuna 26 aasta eest eksisteeris üks suur vankumatu Nõukogude liit, ei tähendanud Eestisse kolimine automaatselt vajadust õppida selgeks kohalik keel.

Katigi läks Räämal vene lasteaeda. Kui ema taas abiellus, otsustati tüdruk viia üle kodule lähemasse lasteaeda Maisse. Eeskätt aga seetõttu, et ema ja kasuisa leidsid, et väike Kati võiks selgeks saada eesti keele. Kodus selles ei kõneldud.

Nõndaks läks piiga uude lasteaeda, oskamata sõnagagi end eesti keeles väljendada.

“Aga laps saab ju teiste lastega kuidagi ikka suheldud. Kas või käte-jalgade abiga,” ei näe Kati tagantjärele oma umbkeelsuses probleemi.

Et keeleõpe paremini läheks, hakkas tüdruk nuputama asjadele ise nimetusi. Aimama kuulmise järgi termineid, misjärel eesti lapsed asusid asju Kati järgi “valesti” kutsuma.

Eesti keele omandamine läks ruttu. Kaks nädalat lasteaias käidud ja tüdruk suutis ema hämminguks panna kasvatajatega suheldes kokku eestikeelseid lauseid.

Kui Kati oli viiene, sai ta endale väikese õe. Poolteist aastat hiljem hukkus autoõnnetuses kasuisa ja Kati ema jäi kahe väikese lapsega üksi.

Oli aasta 1990, riigis segased ajad ning tagatipuks kaotas Kati ema töö. Äsja mehe matnud ja tütardega üksi jäänud naisel polnud Eestis peale ämma rohkem kedagi.

Uut töökohta oli raske leida, sest erinevalt Katist ema eesti keelt ei osanud. Tutvuskonda kuulusid vaid vene pered, eestlastega läbikäimist peaaegu polnud. Ometi otsustas ema, et saagu mis saab, Kati läheb Eesti kooli.

“Kuigi ema teadis, et kui peaks kodutöödes abi vaja olema, siis tema mind aidata ei oska,” meenutab asjaosaline. “Ema sõbrannadki imestasid, miks ta mind Eesti kooli paneb, et kes aitab, kui hätta jään. Ema vastas, et küll hakkama saab. Ta vist südames lootis või lausa teadis, et minust saab temasarnane iseseisev ja tugev inimene, et julges selliseid otsuseid teiste keelitamisele vaatamata vastu võtta.“

Just nõnda läkski ja tüdrukust sai Raeküla kooli õpilane Kati Põldots.

“Katina tutvustas vanaema mind esimesel päeval klassi ees ja sealtmaalt hakatigi mind Katiks hüüdma,” meenutab naine.

Teeb ja jõuab palju

Eestlasliku jonni ja slaavi visadusega rühkis tüdruk kaheksanda klassini ainult viitele õppida.

Peale selle õppis muusikakoolis akordioni, laulis kooris ja ansamblis, käis näiteringis, tegi rahvatantsu. Kui spordivõistlustel oli tarvis kooli esindada, oli see Katile lausa kohustuseks pandud.

Jõudis kõikjale, tegi kõike ja oleks enamgi ette võtnud, kui ööpäevas tunde jagunuks. Kati meenutab, et emagi tähendas tema tohuvabohulikku elu piieldes, et “kas koolis õpitakse ka või ainult tantsitakse, lauldakse ja lüüakse trummi”.

Muuseas, olnuks Kati teha, võinuks temast pianistki saada. Nimelt ihkas tüdruk klaverit mängida, aga kui muusikakooli läks, loeti kaheksa-aastast tirtsu selle instrumendi suhtes liiga vanaks. “Ja ema ütles siis, et kuna meil vanaisalt jäänud akordion on olemas, siis mingu ma seda õppima,” mainib Kati.

Noodikirja lugemine sai muusikakooli aastatega selgeks, kuid Kati kahjatseb, et pilliõpingud jäid liialt metoodiliseks ega õpetanud teda improviseerima. Nüüd pole ta 11 aastat akordioni kätte võtnud. Ei söanda. Pelgab, et ei suuda niisama sisemise tungi ajel sõrmedega üle klahvide lasta ega end laulu tarvis saata. Kuigi tahaks ja väga.

Ent esimest viiulit Kati elus pole mänginud laul ja pillimäng, vaid hoopis tants. Liikuda meeldis talle varakult, kuid see meeldis Kati õelegi. “Ema ütles, et tal pole nii palju raha, et kõik kõigega tegelda saaks. Kui mina käisin muusikakoolis, siis õde tantsutrennis,” meenutab Kati, kes oma tantsukire väljaelamiseks pidi piirduma kooli rahvatantsutundidega kuni … tuli “Koolitants”!

1996. aastal otsustas järeleandmatu ja tantsuhimuline tüdruk maksku mis maksab ühes sõbrannadega üritusest osa võtta. Koos pusiti tantsud kokku ja nagu festivalil selgus, kukkusid kavad ootamatult hästi välja. Asjaarmastajatest Pärnu koolitüdrukud, kellest mitte ükski polnud tantsukoolis käinud, pääsesid hoobilt finaali.

“Kõik imestasid, et kes need sihukesed on. Õiget juhendajat pole, trupi nimi Bloody Screamgi oli tundmatu,” teeb möödanik Katile nalja.

Selga ei pööranud neiu rahvatantsulegi, vaid keerutas jalga tantsuõpetaja Elfriede Nikolai juhendamisel rahvatantsurühmas Kägara.

Kuus aastat õpetas Kati ka ise rahvatantsu. Koidula kooli lastele, kellega ta mitmel tantsupeolgi käinud.

Nüüd otsustas tegus naine pühendada end ühele, hiljuti kokku tulnud Tuuletallajate rühmale, keda nimetab “oma esimeseks lapseks”.

Diplomeeritud kultuurikorraldaja

Kuigi tants sillutas teed tulevase eriala suunas, otsustas Kati kümnenda klassi järel resoluutselt, et õpib Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust. Ei midagi muud.

Läks aga nii, et tuttav kutsus ta kaasa sama kooli tantsueriala katsetele. Kati keeldus küll alguses “lolli mängimast”, ent andis siis järele. Kolmepäevane pingeline sisseastumise kadalipp läks nii, et kaasakutsuja jäi ukse taha, aga Kati võeti vastu.

Kui kultuurikorralduseski oli talle roheline tuli antud, läks visa hingega pärnakas täispangale välja ning asus samal ajal õppima mõlemal erialal. “Mõtlesin, et oh, issand jumal, kui saab korraga kahel erialal õppida, eks ma siis pinguta ja õpigi!” õhkab ta nüüd, mil kaks korda Ugala laval diplomi järel käidud on.

Aga tulles veel korraks Viljandist Pärnu tantsumaailma juurde, ei saa Kati puhul kuidagi üle ega ümber Laine Mägist, kes algaja tantsuhakatise gümnaasiumipingist oma tantsukooli õpetajaks kutsus.

“Esmakohtumine Laine Mägiga võttis mul käed-jalad värisema, aga olin kohe nõus, kui ta tegi mulle ettepaneku oma koolis liikumisi seada,” pajatab Kati.

Ju siis olid ta “Koolitantsudele” loodud koreograafiad tähelepanu tõmmanud, sest kohe kutsuti Kati Lancy truppi tantsima.

Sellegagi pole kõik, mis puudutab liikumist, tantsu ja Katit, ammendatud. Peale kultuuriametnikuna mitmel rindel sebimise on ta aeroobikatreener PlanetSpordis.

Viljandi päevil valikainena fitness’i õppinud Kati juhendaja oli Eesti üks väheseid meesaeroobikatreenereid Enn Meiesaar, kes kutsus tüdruku akadeemia kõrvalt tööle kohalikku spordiklubisse.

Ja edasi läks nii, nagu Kati puhul tihti juhtub: aeroobikatrenni kõrvale moodustus grupike tüdrukuid, kellele ta hakkas tantsutunde andma. “Sõitsin Pärnu-Viljandi tantsutundide vahet, sest neid andsin ju ka Laine Mägi tantsukoolis, kus töötasin kokku seitse aastat,” nendib ta.

Viieaastase Viljandi perioodi jooksul polnud Katil ühtegi vaba nädalavahetust.

Oma kultuurikorralduse eriala diplomitöö tegi ta Tallinnas VAT Teatris lavastuse ettevalmistusprotsessist ja jäi teatrisse aastaks tööle.

Argilogistika nägi sel eluetapil välja nii: esmaspäevast kolmapäevani Viljandis koolis ja trenne andmas, kolmapäeval Tallinnasse teatrisse tööle, reedel nädalavahetuseks Pärnusse trennidesse ja esinemistele.

“Nii panin aasta aega, rohkem ei pidanud vastu, sest autos elamine tüütas ära. Olgugi et teatri inimesed ja õhkkond mulle väga meeldisid, olid ja on mu kodu ning süda Pärnus,” kinnitab Kati. Ja tunnistab, et on enda suhtes väga nõudlik ja midagi ette võttes pühendub sellele täielikult. Seni on suutnud kõik püstitatud eesmärgid täita.

Kui Viljandis kool lõplikult läbi oli ja Kati Pärnusse rahvakultuuri keskusesse tööle asus, otsustas ta “ausaks treeneriks” saada ning koolitas end Tallinnas Eesti võimlemisliidus litsentsiga treeneriks.

Eesti patrioot

Kõrvaltvaatajale selgitab Kati oma pöörast ringirapsimist ühe pisikese vea ehk asjaoluga, et talle meeldivad väga paljud asjad, aga vastukarva on rutiin ja ühe koha peal istumine. Huvide killustumise tõttu ei suuda ühele tegevusele keskenduda, peab olema möllu ja tulevärki, siia ja sinna minemist.

Kati loeb end täielikult eestlaseks. Kasutab eestlastest kõneldes meie-vormi, lõõritab regilaule, hüppab kaerajaani, vuristab eesti keelt kui filoloog. Aga hingelt on venelanna. Tõsi, mitte just teatraalselt temperamentne slaavitar, kes iga kisma valjuhäälse sõimu ja nõude loopimisega lahendaks, ent avatud olemisega ja ütleb välja kõik, mis mõttes on. Kati naerab, et ülikooli ajal kutsus kursusevend teda tulehargiks. Miks ka mitte, parem käre kui müre.

Enda juuri naine läbi ei lõika. Novembris käis Kati Venemaal oma vanaema 85 aasta juubelil ja lasi memmel kaugetest esivanematest vesta, et teaks ja tunneks sidet sünnimaaga. Vene keele oskuse üle on Kati uhke. Kui palju neid alla 30aastasi Eestis ikka on, kes soravalt vene keelt räägiks?

“Ja kui palju puhtaid eestlasigi on?” küsib Kati. “Ehk peaks puhaste eestlaste üle lugemiseks uue loenduse tegema? Äkki on rahvus üldse kunstlikult tekitatud?”

Pärnumaalt Kati ära ei kipu. Ei tihka Eestistki minna, sest tunneb end siin hästi. “Mulle meeldib Eestis elada, olen selle maa patrioot,” kostab ta.