Võti on mõnikord oma taskus

Lugu, mis juhtus Valjaga (nimi muudetud, G. N.) mõni aasta tagasi, kui ta suures hingehädas helistas isegi usaldustelefonil, on õpetlik näide, kuidas ahastuses olija leiab väljapääsu võtme oma taskust.

Kodune elu naise kaelas

Valja meenutas, kuidas tema, haritud naine, oma peret kui kanaema hooldas ja kõike aiva ennast tegema sundis. Ta utsitas end fraasidega „targem annab järele”, “tark naine oskab meest enda juures hoida”, “armastus käib kõhu kaudu“, “õdus kodu ja korras aed on magnetid, meelitamaks pere kokku”.

Valja, juba loomu poolest allaheitlik ja olemuselt malbe, kordas neid fraase ühtvalu ja ükshaaval, aga kui hommikust õhtuni rabamine ajudele hakkas, luges ta endale poolihääli korraga ette kõik tarkused, mida üks naine peab teadma, et pere koos seisaks ja lähedastel hea oleks.

Eks ümbruskonnas juhtunud nii mõndagi, mis Valja kanaemaks olekut õigustas: naabrimees läks kodunt teise naise juurde, tuttava lapsed hakkasid linna peal hulkuma, sest kodus polnud kellelgi neile aega, sest isa-ema töötasid mõlemad kahe koha peal ...

Valja tänas tihti taevast, et tal on paindlik tööaeg ja mõistev ülemus. Saab valida, millal minna ja tulla, peaasi, et töö on tehtud. Nii ta siis rabaski õilsa eesmärgi nimel: et pere püsiks koos.

Hommikul keetis Valja mehele ja kahele koolis käivale lapsele putru, põhiliselt toitvamat kaerahelbe oma. Mees pani tavaliselt kohvikeetja üles. Kui perel kõhud täis, pesi Valja nõud ja kihutas tööle. Lõuna ajaks põikas naine taas koju, et kiiresti midagi maitsvat vaaritada. Mees käis lõunat söömas ja lapsed tulid koolist.

Sageli vaaritas naine omletti, sest selle sai kiiresti valmis. Seisvaid toite, mida soojendada saaks, pere ei armastanud. Nii jäid iseenesest ära õpetused, et “võtke ja soojendage”. Vast tehtud oli maitsvam ja tervislikum. Õhtul kordus sama, aga selle erinevusega, et ikka oli vaja veel pesu pesta või mõnd tuba kraamida.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Valjale tunduma, et ta on teenija eest. Sest mees hakkas jagama käske, mida naine saaks majapidamises ära teha. Küll oli siin, küll seal midagi segamini.

Kuidas välja rabelda?

Valja hakkas vastu torisema, et ta ju ei jõua rohkem. Kõik olid aga harjunud, et ema jaksab palju. Isegi lapsed. Valja imestas vahel, miks mees ei rutta talle mõnikord vabatahtlikult appi, lapsed samuti. „Nad on nii harjunud, et pole vaja. Ise olen selle supi keetnud. Kuidas ma selle lõpuks ära söön?“ mõtles Valja närviliselt üha sagedamini.

Närvid andsidki endast kõige rohkem märku. Ühel õhtul, kui mees pärast sööki taas ajalehte luges, ütles Valja: „Kuule, pese sina täna nõud. Ma peaksin tüdruku kinda augu kinni nõeluma.“ Mees hakkas naerma: „Nalja teed või, see seal kindas ju nii väike auk! Õues nägin …” Lapsed olid kummargil kooliasjade ja Valja nagu alati kraanikausi kohal.

Valja mehe emal ja ämma õelgi oli komme külas käia: Valja vaaritas head-paremat ja mis nii viga. „Külas on alati parem olla kui kodus kedagi kostitada,“ kinnitas ämm sageli. Valjale see algul meeldis, ikkagi lugupidamine poja naise ja tema kokakunsti vastu. Nüüd aga hakkasid pähe tulema mõtted, et lähedased kasutavad teda ära. Oleks siis veel, et aitaksid pärast nõudki kraanikaussi vedada. Ei. Istuvad veini limpsides ja külajutte ajades, tema lobistab kui heidik köögis. Ja kordagi pole ämm ega ämma õde teda koos mehega niisama külla kutsunud! Kuue aasta jooksul.

Valja otsustas, et jätab mõne asja tegemata. Alustuseks ütles, et ei saa enam lõunat tegema tulla, töö ei luba. Tõusis tüli, nii et ämm oma õegagi saabus klaarima: “Mis siis nii hirmsat korraga tööl nõutakse? Mis ema sa oled, lapsed söömata? Näe, trepikoja aknad ei paista ka enam läbi …”

Valja hakkas nutma. Vanim lastest tuli ta juurde ja ütles lohutussõnade asemel: „Ei ole midagi, tee ära, muti!“ See viskas Valjal kopsu üle maksa ja kui pere oli magama heitnud, helistas ta usaldustelefonil. Niivõrd läbi oli ta. Ja jutt ei kulgenud pisarateta.

„Mida teha? Ma pole enam mina ise ja ma ei taha enam olla kodus teenija, vaid lugupeetud naine, keda märgatakse ja kelle eest hoolitsetakse. Mees ja lapsedki käsutavad juba, mehe sugulased õiendavad. Mul on eluisu otsas, vaat kui teen endale lõpuks midagi,“ tunnistas naine.

End põrandaharjaga kehtestamas

Vestlusest usaldustelefonis oli kasu niipalju, et Valja hakkas aru saama: tuleb ka teise jalaga maa peale astuda, selle asemel et ühega edasi hüpata.

Ta ei muutnud otsust, et enam lõunat kodus ei tee. Nüüdsest nõudis ta ülejäänud pereliikmetelt kodustes majapidamistöödes kaasalöömist, seda oma leebel moel. Ehkki pidi kuulma, et „muti on hulluks läinud“.

Ta oli tõesti arsti juures käinud, seal oma lugu rääkinud ja kergeid rahusteid saanud koos õpetusega, et üksijäetusest tuleb läbi murda, end kehtestada. Kuidas, seda ei öelnud keegi.

Ühel laupäeval, kui ämm ja tolle õde külla tulid, end diivanil sisse seadsid ootuses, et Valja hakkab vaaritama, otsustas too hoopis rahulikult: „Täna leppige veini ja kerge veinikõrvasega, mul ei ole aega. Lähen välja, lubasin sõbrannaga kohtuda.“

Ehkki Valja tegi seda tagasihoidliku hääletooniga, peaaegu vabandavalt, kargas ämm püsti.

„Häbematu selline! Sul on kodus külalised!“ kiljus ta, veiniklaas käes. Ämma õde tänitas kõrvalt: „Sa oled tõesti lolliks läinud, nagu räägitakse. Omal kena kodu ja pere, samal ajal käitud nagu mats! Kodused tööd on ära tüüdanud, tema tahab kuningannaks …” Pöördus siis mehe poole: „Mis sa passid, pane naine paika!“

Valja tundis, kuidas temas toimub midagi eriskummalist. Ta uskus isegi hiljem veel mõnda aega, et see polnud kindlasti tema, kes haaras nurgast põrandaharja, põrutas sellega vastu maad ja karjus: „Kas kaote siit, vanamutid!“ Hari lendas varre otsast nurka.

Selle peale kargas ämma õde Valjale turja: „Hull mis hull!“ Valja aga haaras teise põrandaharja ja andis kallaletulnule varrega üle turja, nii et sellelgi lendas hari otsast.

„Majas valitses pärast hauavaikus. Mina, alati malbe ja tasakaalukas, karjusin, isegi lõin, aga mul oli hea olla. Mu mees ei lausunud ainsatki sõna, isegi järgmisel kahel päeval. Kuid mu elu muutus tundmatuseni. Lapsed leidsid võimaluse õppimise kõrvalt nõusid pesta, mees oskas äkki koridori aknad puhtaks pesta. Paari kuu pärast kutsusid ämm ja ämma õde meid külla. Kuue aasta sees esimest korda! Asjata ei öelda, et võti on oma taskus,“ võis Valja nüüd mitme aasta järel enda liigse allaheitlikkuse üle muiata.