Detsembri alguses andis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium teada, et ei toeta kütusetankla ehitamist raudtee ja maantee vahelisele alale ehk sinna, kus praegu paikneb 1985. aastal raudteejaamaks ehitatud hoone. Siis järgnes üpris pikk vaikus sel eelmise aasta ühes kirgi kütnumas teemas.
Ilmselt mõtles Olerex, kuidas edasi käituda. Seda enam, et teada oli, et lihtsalt ei läheks neil tankla rajamine jaamahoone asemele kohe kindlasti.
Protsesse aga ei peatatud ja nii jõudiski saaga mõõtmeisse kasvanud “ühe maja lugu” selleni, et Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakond väljastas 19. jaanuaril Olerexile ehk AS Aqua Marinale loa Riia maantee 116 kinnistul asuvate hoonete lammutamiseks.
See tõi kaasa oodatud protestid kõnealused hooned projekteerinud Kuno Raudelt ja Raeküla seltsilt ja MTÜ Õigustatud Ootus, mille taga seisab Mark Soosaar, ja MTÜ Selts Raeküla esitasid ühiskaebuse kohtule, et see raudteejaama hoone lammutamise tühistaks. Täna saab otsa see aeg, mille jooksul kunagist jaamahoonet lammutada ei tohi.
Jääb küsimus: mis saab edasi? Oletatavasti ei tule vastust kaua oodata. Olerexi omanik on saavutanud selle, mida pärast majandusministeeriumi seisukoha teatavaks saamist oli vaja, ning igati seaduslikku lammutusluba saab kasutada linnavalitsuse mõjutusvahendina, et see neile uue ja muutunud asjaolude tõttu parema krundi asemele pakuks.
Nii palju raha, et Riia maantee 116 praeguselt omanikult endale osta, pole arvatavasti Õigustatud Ootusel, Raeküla seltsil ega Kuno Raudel, rääkimata linnavalitsusest. Pealegi ei suudaks, olgem nüüd ikka ausad, keegi neist seda maja üleval hoida, ükskõik kui hea kohviku nad sinna teeksid.
Saavad Olerex ja linnavalitsus krundi asendamise suhtes kaubale ja tankla rajatakse mujale, peab vana raudteejaama tuleviku suhtes ikkagi mingi ettekujutus ja selle teostamiseks kapital olema. Ideid võib õhku visata ja iga algatuse ning ehituse või plaani vastu allkirju koguda, kuid tööd peab samuti tegema ja tegelikku raha välja käima. Ainult protestimine ei vii kahjuks elu edasi ega aita linnal areneda.
Kui aga kokkuleppeid ei sünni ja Aqua Marina, millel puudub seaduslik tõke majad maha tõmmata, jääb jaamahoone krundi omanikuks ja soovib sinna jätkuvalt rajada bensiinijaama, võib kütusefirma näidata head tahet ning hoolivust ja teha elegantse liigutuse, teatades soovist jaamahoone ära kinkida. Kingituse saajad oleksid hoone lammutamise vastu protestivad isikud ja seltsid-mittetulundusühingud.
Kingituse saab notariaalselt kinnitada ja sellega käiks kaasas vaid üks tingimus: kingiks saadud rajatised tuleb krundilt minema toimetada, ütleme näiteks kuu aja jooksul.
Vanu maju on varemgi osadeks lahti võetud, mujale toimetatud ja seal uuesti kokku pandud. Ehk leidub Raeküla mändide all hoonele hoopis sobivam paik kui mitmerealise liiklussõlme ja raudteepeatuse vahel. Hunt saaks söönuks ja lambad jääksid terveks: tankla ajab oma krundil äri ning Raude, Soosaar ja Raeküla selts teevad selles kenas, ammu oma tegeliku funktsiooni kaotanud majas kultuuri või peavad kohvikut. Kõik võidavad ja saavad käe külge panna kas siis iseenda või linnarahva hüvanguks.