Müürid kõnelevad

Minu kodumaja ehitati alguses eestiaegse metsatalu sealaudaks. Tugevad alusmüürid on laotud vanadest põllukividest. Vanad müürid panid uurima, kes või mis siin kunagi üldse on olnud.

Sain teada, et siin olid ühe suure põlistalu sulaste ja kööginaiste eluruumid. Meie talu maadel on veel üks laut, rehetare, ait, tall ja küün. Siin elanud perekond küüditati 1949. aastal Siberisse, sest nad olevat metsavendi aidanud. Maha jäi terve ja korras talukompleks.

Pärast sõda asustasid koha korpuse hobusepidajad, kes samuti elasid selles sealaudas.

Kui Kanakülla rajati 1950. aastatel metskond, asusid siia elama metsatöölised, kes ehitasid lauda majaks. Majale tehti teine korrus ja küttekolded. Maja teisel korrusel elas üks ja all teine perekond.

Kanaküla metskond ei ole siit kaugel, vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Nüüd on seal alles ainult üks talu, mis on kahe pensionäri koduks.

18 aastat tagasi tulid siia minu vanemad. 1992. aastal sündis mu õde. Vanemad renoveerisid peaaegu terve suure küüni, milles hoiame praegugi põllutehnikat ja heina. Paar aastat hiljem ehitati veel kuur ja kelder.

Kui mina sündisin, oli siin juba kümne hektari suurune põllu- ja metsaala ning laudas elasid kanad ja lehmad. Majas toimetasid omi toimetusi kolm kassi ja koer. Toodi ka paar siga, kellest kasvas välja ligi 70pealine kari. Nüüd on küll ainult üks siga, kuid põllumaad harime ikka.

Eelmisel aastal ehitati järjekordne puukuur, milles on ruumi lauavirnadelegi.

Mullu tegime remonti ja võtsime põrandad ja seinad lahti. Põranda alt tulid nähtavale hiigelsuured kivid ning seinast pudenesid välja padrunid ja vanad ajalehed. Kive läks vaja aias, kus laiutavad nüüd suured lillepeenrad.

Kui suureks saan, tahaksin siia elama jääda või oma praegust kodu vähemalt puhkekohana omada. See kunagine sealauda müür on ju omamoodi mälestis. Eks tema meeles pidada ongi kõik need inimesed ja sündmused, mis selle kohaga seotud on. Uskumatu, et ühel tavalisel koduseinal on nii palju rääkida.