Kuidas elad, Eestimaa laps?

„Sa ju tead, et see on väga kallis ja me ei saa seda endale lubada,” ohkab ema.

„Aga Margarethi isa käib Rootsis tööl ja teenib palju raha ning siis ostab Margarethile kõik moodsad riided ja mänguasjad, mida ta tahab. Mina tahan ka! Mine sina ka sinna Rootsi tööle, siis saad palju raha ja me saame kõike osta, mida tahame,” on tüdrukuke vaimustuses oma ideaalsest mõttest.

„Ja kes siis sinu eest hoolitsema hakkab? Meil pole ju kedagi teist kui sina minul ja mina sinul. Niigi raban ületunde teha, et maksud oleksid makstud. Kõht pole sul tühi olnud ja riided on puhtad seljas, mis siis, et need on second-hand-poodidest ostetud, keegi ei pea ju seda teadma. Moodsate mänguasjade ostmiseks ei jätku raha mitte kuidagi,” sõnab ema juba veidi närviliselt.

Väike tüdruk lööb pettunult oma pähkelpruunid silmad maha ja longib välisukse poole. Avab selle vaikselt, kuid pöördub järsku tagasi ja esitab teravalt küsimuse, mida ema juba ammu kartis: „Aga kus minu isa on? Miks ta mulle asju ei too?”

Emale tõuseb klomp kurku ja silmad valguvad täis pisaraid. Ta hingab sügavalt sisse ja ütleb kindlal hääletoonil: „Kahjuks ei ole sinul isa, sul olen vaid mina. Mõnel lapsel lihtsalt ei ole kahte vanemat.”

„Hmm, kahju.” Ja juba lippabki plikatirts uuesti õue.

Ema vajub diivanile istuma ja puhkeb nutma. Tundub, nagu mitme aasta jagu tagasihoitud pisarad voolavad nüüd iseenesest ega mõtlegi lõppeda. Ta ei saanud ju tütrele öelda, et tema isa nõudis hoopis aborti. Kui naine sellega ei nõustunud, kõndis isa lihtsalt minema, öeldes vaid, et tema ei taha sellest lapsest kunagi midagi kuulda ja hoidku naine väntsakas endale.

Ometi tuleb tal kord oma tütrele põhjalikumalt seletada, miks tal isa pole. Kasvades ta enam ei lepi pealiskaudsete vastustega.

Ilmaski ei näinud naine vaimusilmas oma elu sellisena. Ta tahtis armastavat mees, ilusat kodu ja lapsi, kellel oleks nii mõlema vanema piiritu armastus kui kõik ilusad mänguasjad. Kahjuks läks kõik teisiti.

See on vaid näide ühest küllaltki tavalisest situatsioonist üksikvanemaga peres. Statistiliselt on Eestis üksikvanemaid lausa 22 protsenti. Kuigi tegelikult on see arv kõvasti suurem, kui sinna juurde arvestada veel need pered, kelle üks vanematest peab käima välismaal tööl, et võimaldada lähedastele natukenegi normaalsem elu.

Kannatavad aga seeläbi jällegi lapsed, sest neilt võetakse ilma luba küsimata üks vanemaist. Keegi ei küsi sealjuures, kas poeg tahaks igal õhtul isaga meestejuttu ajada või meisterdamist õppida. Või ihkab tütreke emaga koos õhtusööki valmistada ja kui vaja, kurta talle oma esimesest pettumusest armastuses.

Eestis võitleb enamik inimesi „ellujäämise” nimel. Põhiline mure on, et laenukoorem sind ei lömastaks ja töökoht püsiks. Ei mingit kvaliteetaega pere ja lastega.

Pole saladus, et nii mõnigi lapsevanem on murdunud ja otsinud lohutust alkoholist. Selle tulemusena ei ole meil vähe lapsi, kes näevad päevast päeva purjus vanemaid, tühja külmkappi ja on tunda saanud perevägivalda. Nende õnneks on meie süsteemis turvakodud ja noortekeskused, kuid need on vaid ajutine pääsetee.

See, et kõik lapsed oleksid oma mõlema vanema juures ja elaksid õnnelikuna, oleks muidugi liiga palju tahetud. Ometi saaksid kõrged riigisaksad muuta nii mõndagi, mis meie järeltuleva põlvkonna prioriteete ümber hindaks. Loomulikult loodame, et tulevikus jääks järjest vähemaks üksikvanemaid. Ühiskond ei peaks õhutama nii kergekäeliselt lahku minema. Kooselu on üks lõpmata keeruline projekt ja esimese tagasilöögi puhul ei peaks kohe käega lööma, vaid tegema koostööd, et edasine õnnestuks. Tihti on tulemus seda väärt.

Kui küsiksime lastelt, kas neil on oma maal hea elada, kuuleksime arvatavasti erinevaid vastuseid – olenevalt nende olukorrast. Kindlasti on siin hea, sest meil pole sõdasid, looduskatastroofe ega näljahäda, kuid saaksime palju muuta, et väikseid säravaid silmapaare oleks kordades rohkem ja pisarad oleksid kadunud. Et kõik saaksid öelda: õnneks on aega olla õnnelik.