Turumajanduse arenedes süveneb eri huvide vastasseis, kasvab riigi ja omavalitsuste vastutus planeerimise, arhitektuuri ning ehitamise valdkondades. Võiks arvata, et linnakeskkond jääb püsima aastakümneteks, aga see ei pruugi nii olla.
Kuno Raude: Tema kõrgeausus raha ruulib
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegune riigi valitsemise korraldus ja kohalike omavalitsuste madal planeerimis- ja arhitektuurialane haldussuutlikus ei suuda tagada kujundatava keskkonna sotsiaalset ja esteetilist kvaliteeti. Arenenud Euroopa riikides tunnustatakse arhitektuuri kui üht osa kultuurist ja elukeskkonnast.
See ei ole aus mäng
Uue keskkonna kavandamine ja kujundamine peaks teenima eranditult riigi ja selle kodanike vajadusi. Kodanike põhiõiguste tagajana peaks riigil lasuma vastutus loodava elukeskkonna eest. Kellegi huvides on Eesti seadusandluses tehiskeskkonna loomine jäänud tagaplaanile, puudub keskne riiklik juhtimine.
Keskkonnahaldus on killunenud eri ametkondade vahel: planeerimise ja keskkonnakaitsega tegeleb keskkonnaministeerium, regionaalarengu ja kohaliku omavalitsuse teemadega osaliselt siseministeerium ja osalt regionaalminister, ehituse ja elamumajandusega majandusministeerium, muinsuskaitsega kultuuriministeerium.
Maavanemate ülesanne on maakonnaplaneeringute koostamine ja planeerimise teenistuslik järelevalve, selle rolli pädev täitmine ei ole võimalik maakonnaarhitektita, kes peaks olema maavanema parem käsi.
Planeerimise korraldamise valla või linna haldusterritooriumil on riigikogu delegeerinud kohaliku omavalitsuse pädevusse, kellel on võimalus kehtestada ja rakendada pikaajalisi programme ning strateegiaid planeerimises ja arhitektuuris.
Ainult suuremates linnades ja vaid igas viiendas vallas on linna- või vallavalitsuse koosseisus arhitekt, kes selle asemel et olla abilinnapea, on taandatud otsustusõiguseta, neljanda-viienda järgu ametniku staatusesse. Kelle huvides? Kahjuks puuduvad Pärnus ruumilised planeeringud. Tagajärjeks keskkonda risustavad planeeringud maaomandite kaupa, mis arvestavad küll kinnistu omaniku huve, kuid ei arvesta linna või linnaosa kui terviku ruumilise arenguga.
Linnavalitsusel ja -volikogul tuleks keskkonnakvaliteedi tõstmist tagavat süstemaatilist planeerimist ja hea arhitektuuri edendamist tunnetada kui oma tegevuse kõige olulisemat missiooni, millele linnakodanikud annavad oma hinnangu kohalikel valimistel. Eestvedajaks (praegu olematu) linnaarhitekt ja tema teenistus.
Tellijal on vabadus tegutseda tingimusel, et ta ei sea ohtu teiste õigusi, mille peaks tagama kinnipidamine seadustest ja ehitusnormidest. Avalik sektor olgu erasektorile hea partner, et kindlustada mõlema sektori huvide ja investeerimisvõimaluste kokkusobitamine, suurendades nii kõrgetasemelise keskkonna loomise väljavaateid.
Ehitusprojektide realiseerimise raha on mõistlik suunata efektiivselt ja mis oluline, linna ja elanike huve arvestades.
Hea arhitektuuri või arhitektuurse keskkonna loomisel võivad takistuseks saada vale või puudulik ülesandepüstitus omavalitsuse poolt (2002. aastal kehtestatud “Riia mnt – Papiniidu tn – raudteevahelise maa-ala detailplaneering”, mis võimaldab kinnistu omanikul Raeküla raudteejaama asemele ehitada 700 m² ehitusaluse pinnaga kolmekorruselise maja kõrgusega hoone) ning teadmiste ja ressursside nappus.
Miks linnakodanikud, maksumaksjad ja poliitikute tööandjad, saavad investeerijate ja linnavõimu kavadest teada alles siis, kui on juba hilja, mil ei üks ega teine pool taha sõlmitud kokkulepetest loobuda? See ei ole aus mäng. Mida on teinud riik ja kohalik omavalitsus arhitektuuriteadlikkuse ja keskkonnakultuuri edendamiseks?
Praegu on hinnas ametnik
Arhitekti, eriti linnaarhitekti suhe ühiskonnaga ei ole üksnes esteetikakeskne, vaid sisaldab sotsiaalset mõõdet. Viimasena nimetatule peaks andma aluse riigi ja kohaliku omavalitsuse usaldus, ühiskond, mis tunnustab arhitekti kui elukeskkonna kujundajat ja võimaldab tal oma oskustega arenguprotsessides osaleda. See seaks arhitektidele suure vastutuse ühiskonna ees. Praegu see nii ei ole, praegu on hinnas ametnik.
Arhitekt on vabas Eestis muudetud investeerijate ja kohalike poliitikute soovide vormistajaks. Kui ta seda ei tee, tuleb valida uus elukoht, sageli ametki. Oma näite varal väidan, et arhitektil ja tema loomingul puudub praktikas riigi kaitse, ehkki Eesti Vabariigi põhiseadus ja autoriõiguse seadus väidavad vastupidist.
Tulemusena kannatab elukeskkonna kvaliteet, mis sõltub arhitekti kui selle keskkonna kavandaja professionaalsusest ja kutse-eetikast. Arhitekti tähtsust ruumilise keskkonna ja ühiskonna arengu kujundajana tuleb seadusloome kaudu senisest enam tunnustada, arvestada ja rakendada nii riigi kui kohalikul tasandil.
Ehitatud ehk tehiskeskkond on Eesti, samuti Pärnu linna rahvusliku rikkuse osa, mida tuleb säilitada ja mille väärtust kasvatada. Ühiskond ei tohi siinjuures kõrvaltvaatajaks jääda, sest kogu linnaplaneerimine ja ehitustegevus teenib ühiskonna huve.
Kütusefirma surve
Eesti Vabariigis on planeerimisseadusega kehtestatud omavahel seotud ning üksteisest tulenevad ja teineteist täiendavad planeeringute liigid: maakonnaplaneering on aluseks üldplaneeringule, üldplaneering detailplaneeringule, detailplaneering ehitusprojektile.
On ülimalt kahetsusväärne, et Olerex koostöös Pärnu linnavalitsusega alustas Riia maantee 116 tankla ehitusprojekti koostamist lammutusprojekti koostamisest.
“Amortiseerunud (puudub asjatundjate tehniline ekspertiis, K. R.) hoonete lammutusprojekt” ning selle projekti alusel välja antud reisijate raudteejaama hoonete lammutusluba nr 3-5/201 on vastuolus planeerimisseaduse 8. paragrahvi 1. lõike (maa sihtotstarbe määramine detailplaneeringus ei saa olla ehitustegevuse aluseks, on vaja uut detailplaneeringut ja selle alusel koostatud ehitusprojekti, K. R.), ehitusseaduse 12. paragrahvi 1. lõike 1 ja 2002. aastal kehtestatud “Riia mnt – Papiniidu tn – raudteevahelise maa-ala detailplaneeringu” lahendusega, mille kohaselt Riia maantee 116 kinnistul asuvad hooned kuuluvad säilitamisele.
Hoonete säilitamist on 6.02.2012 toetanud Eesti arhitektide liit, 9.02.2012 muinsuskaitse nõukogu ja 14.02.2012 Eesti muinsuskaitse selts. Tavatsetakse öelda, et õigust mõistab kohus, et seaduse ees on kõik võrdsed. On küll, kui on raha kohtus käia. Kel raha ei ole, sel pole kohtusse asja, tema oma seadusest tulenevat õigust kasutada ei saa.
Miks Pärnu linnavalitsus püüab kiivalt vastu tulla kütusefirma kompromissitule survele, hoolimata väljakujunenud keskkonnast, selle vääristamisest uute väärikate lahenduste näol ja oma tööandja arvamusest?