Urmas Saard: Lipp kui Moosese kepp

Selgituseks hr. Urmas Saardile
(ka tänavalaste varjupaiga asjus)

Pärnus hakkas mõni aeg tagasi tegutsema sihtasutus Tänavalaste Fond. Selle fondi nõukogu liikmele Urmas Saardile kuuluvas elamus tegevust arendava nn. lastevarjupaiga üks eestvedajaid on Allan Laving. Veebruaris avaldas Videvik pikema kirjutise, milles tutvustati kõnealuse varjupaiga tööd. Varjupaik pakkuvat kirjutise autori Jaak Lehtmetsa sõnutsi alternatiivseid võimalusi vaba aja sisustamiseks, et vältida laste ja noorukite kaldumist huligaansusele. Toetutakse üksnes sponsoritele.
Üsna varsti pärast artikli ilmumist saatis J. Lehtmets Videviku toimetusele veel kaks kirjutist, milles jätkas selle nn. varjupaiga pidajate tegevuse ühekülgset üleskiitmist. J. Lehtmets ei poetanud nendes kirjatükkides sõnagi sellest, et varjupaik kujutab endast maani täis suitsetatud (noorukid suitsetavat kõik heameelega, nendel olevat sedasi “lahe olla”) ruumi, milles tegelikult elab ka A. Laving ise. Ka ei kirjutanud J. Lehtmets sellest, et see varjupaik on pahatihti mõnus peidupaik popitegijatele, sest laste-noorukite koolikohustuse täitmise range jälgimine ei näi olevat ei Lavingu ega teiste varjupaiga pidajate eesmärke. Ka ei märkinud J. Lehtmets oma kirjatükis asjaolu, et varjupaik on saanud tänavu esimeseks poolaastaks 10 tuhat krooni rahatoetust Haridusministeeriumilt (ilma et ministeerium oleks tundnud huvi, kuidas hindab seesuguse varjupaiga tööstiili Pärnu linnavalitsuse sotsiaalabiosakond). Kui selle rahaga toetatakse omal moel ka suitsetamispahe süvenemist noortes inimestes ja koguni koolist kõrvalehoidmist, siis on igatahes küll kuri karjas...
Toimetus ei pidanud seetõttu otstarbekaks Jaak Lehtmetsa ühekülgselt varjupaiga pidajaid kiitvaid kirjutisi enam avaldada.
Aga eelmisel neljapäeval helistas Videviku toimetusse Urmas Saard ning soovis minuga varjupaiga üle pikemalt kõnelda. Mul oli parajasti üks teine kiireloomuline toiming pooleli ning et ma olin just eelnevalt tema ja Lavingu peetava varjupaiga töö ebakohtadega (et mitte öelda: nendepoolsete seadusandlusega pahuksisse minekutega) kurssi saanud, ei pidanud ma vajalikuks temaga enam pikemasse mõttevahetusse laskuda. Aga U. Saard ei jäänud siiski rahule — ta faksis mulle etteheitvas toonis järelepärimise nõudmisega selgitada, miks olin tema suhtes ebaviisakas ega kuulanud teda ära. Samuti tõi ta oma faksis ära J. Lehtmetsa väite, et tema tööd jäävat Videvikus ilmumata seetõttu, et A. Laving elavat Viru hotellis. Viru hotell olevat aga nende sihtasutuse suursponsor — et Lavingul polevat otstarbekas iga päev Pärnust Tallinnas tööl käia, siis võimaldavat Viru hotell tal oma toas elada ja töötada vastavalt fondi ja Viru hotelli vahel sõlmitud lepingule.
Nüüd ongi mul U. Saardile küsimus: miks ta arvab, et Lehtmetsa kirjutised jäävad kõik ilmumata — neid ilmub edaspidigi ning A. Lavingu Viru hotellis elamisega pole sel asjaolul mitte mingit seost. Aga need Lehtmetsa kirjutised, milles ta põhjendamatult reklaamib Saardi-Lavingu nn. varjupaiga tegevust, jäävad kindlapeale ilmumata. Põhjused peaksid ülaltoodu valguses teada olema.
Lisaks on mul endal paar küsimust hr. U. Saardile. Mis on tegelik põhjus, et kolm korda vabaduskaotuslikku karistust kandnud A. Laving (nõnda on tema praegune nimi) püüab tingimata laste kaitsjat-hooldajat etendada? Kas siin pole tegu katsega tähelepanu milleltki kõrvale juhtida ja asjaolusid kunstlikult enda kasuks pöörata? Ja mispärast elab A. Laving ligi 2000 krooni ööpäevas maksvas pealinna hotellinumbris — kas seda raha ei oleks mõttekam muuks otstarbeks (varjupaiga heaks) kasutada? Ning mispärast tunneb Saardi-Lavingu varjupaiga tegevuse vastu huvi koguni... politsei?
Ja veel. Miks Teie, hr. U. Saard, kippusite J. Lehtmetsaga kangesti kaasa, kui ta turvakodust Oliver Videviku tarbeks materjali läks koguma? Mis tagamõte Teil sellega oli — egas Te ometi tahtnud sealseid hoolealuseid enda poole üle meelitada?
Parimate soovidega
ANTS TAMME,
Videviku peatoimetaja

Allan Laving
Kuni 1999. aastani Tiit Kaik. Endine miilits. Aastail 1989 ja 1996 karistatud riigi vara riisumise ja kelmuse eest.
2002. aasta suvel korraldas Laving Võrumaal Kütiorus loata poistelaagri. Juua täis laagriülem tilbendas viis päeva poiste ees poolalasti ja ähvardas neid seksuaalse vägivallaga. Politsei lõpetas Lavingu isetegevuse ja trahvis teda 10 000 krooniga.
Kaks aastat varem tegeles Laving Pärnu tänavalastega, kellega koos ta suitsetas ja pruukis õlut. Kuigi Lavingut süüdistati 2001. aastal ka sugukõlvatustes laste vastu, ei leidnud see uurimisel kinnitust.
Käesolevaks ajaks siit ilmast lahkunud.

Hool tänavalaste eest
Kes on nn. tänavalapsed? Hüljatud, kodust eemale hoiduvad või lausa kodutud, kriminaalsete kalduvustega ja teised 7—15- aastased käitumishälvetega poisid ja tüdrukud. On neid palju? Pärnus hakkas nendega tegelema mittetulundusühing Puerto. Tegevjuht on Urmas Saard.
Puerto eesmärk on võtta tähelepanu alla ja teadvustada Eesti ühiskonnale tänavalaste olemasolu ja probleemistik, ühtlasi ennetada nende arvu plahvatuslikku tõusu — sellele järgneks kuritegevuse kiire kasv.
Urmas Saardil on Pärnus Tulbi tänavas kaks kõrvuti asetsevat maja. Ühes elab ta ise ja teises leidis katusealuse laste varjupaik. Praegu on selle nimekirjas 50 last, kellest tavaliselt on kohal kümmekond. Neist veidi üle poole on vene rahvusest. Pärnu-suuruses linnas vajaks tähelepanu märksa enam lapsi, kuid ruumikitsikus seab piirid. Nõnda peab alaealisi paharette valima ja see valik peab olema põhjendatud. Pealegi tuleb võtta vanematelt nõusoleks, et alaealine võib Puerto tegemistest osa võtta, sest lapsed jäävad vahel ka ööseks sinna.
Lapsi varjupaika spetsiaalselt ei kutsuta, vaid info liigub suust suhu ja huvilistest pole puudust. Mõned tulevad enne kooli ja pärast kooli uuesti. Mida nad teevad? Probleemsetest peredest pärit lastel on esiteks soe tuba, tasuta lõunasöök, mängud, aga... ka tööd tuleb teha. Mida rohkem nad seda teevad, seda paremini sisustatakse nende vaba aega. Ise tuleb koristada, puid teha, lund rookida, Tallinna loomaaiast kingitud loomi toita. Aga vaba aeg? Üks firma kinkis kaks telerit, üks on mängude mängimiseks ja teine teleprogrammide vaatamiseks. Varsti on lootus saada ka väike piljardi-, lauatennise- ja koroonalaud.
Väljaspool Tulbi tänava maja korraldatakse mitmesuguseid üritusi. Igal nädalal saab kasutada REV-i võimlat pallimänguks, sama sageli korraldatakse lastediskosid. Laupäeviti käiakse Rabahallis ujumas, kord kuus saab Pärnu teatri tasuta etendusele, vastavalt kokkuleppele võib mängida keeglisaalis. Tehakse ka väljasõite. Nii on käidud Tallinna loomaaias ja plaanis on minna külla Tartu samalaadsele organisatsioonile. Suveks on pakutud Rannametsa mere äärde Maarjaranna tallu lastele töö- ja puhkelaagrivõimalust.
Lõunasöök? Selle valmistab oma kokk. Firmad toetavad. Näiteks Cibus annab leiva, saia ning jahu koogi küpsetamiseks. Aktsiaselts Maailma Viljad kindlustab puuviljaga, Halinga lihakarn toetab supikontide, vorsti ja viineritega. Üksnes kartuleid pole sel talvel õnnestunud odavamini saada ja nüüd lähevad mängu Urmas Saardi isiklikud kartulid.
Mittetulundusühinguna toetub Puerto oluliselt erakapitalile ja sponsorfirmadele. Praeguseks on enamal või vähemal määral sponsorlusvõimalusi leidnud rohkem kui 40 firmat Pärnust, Tallinnast ja Tartust. Nimetame mõned. Sai juba mainitud tasuta etendusi Pärnu teatris ja Tarva lihakarni. Tallinna loomaaed kinkis loomi, aga pealinnas sai neil ilma kuludeta järel käidud tänu Pärnu bussipargile ja hotellile Viking. Aktsiaselts Pärnu Kalur Holding LTD annab kütust. Seda teeb ka osaühistu Metsagrupp. Osaühistu Pärnu Pilter kinkis mänguasju, Reiu Tall võimaldab lastel tasuta ratsutada. Aktsiaseltsi Kanpol hulgiladu annab tasuta maiustusi, aktsiaselts Leedi AV kinkis täiesti uusi jalanõusid. Aitajaid ikka leidub.
Puerto on seadnud oma tegevuse eesmärgiks kanda hoolt esmajoones 7—15-aastaste käitumishälbeliste poiste ja tüdrukute eest, kuid osutab võimaluse piirides abi ka teistsuguste probleemidega lastele. Ühesõnaga — pakutakse alternatiivseid võimalusi vaba aja sisustamiseks, et vältida kaldumist huligaansusele. Püütakse suunata ka laste kujunemist kodanikuks. Loomisel on tihe side lastevanemate, kooli ja lastega töötavate politseiametnikega. Eraldi eesmärk on kaitsta lapsi erikoolidesse-kasvatusasutustesse, samuti vanglasse sattumise eest. A. Laving on saanud pedagoogilise ja juriidilise töö kogemusi kooliõpetajana ja miilitsas töötades. Miinuseks tuleb aga lugeda, et ta on kohtu poolt karistatud. Eksis ja kandis ka karistuse. Olevat kahte sorti juhte — üks juhib valmis asutust hästi, teine aga rajab selle ise. Allan Laving kuuluvat viimaste hulka. Varem kaitses ja esindas ta lapsi alaealiste komisjonides, nii et kogemused on olemas. Pärast vabanemist oli tal keeld 3 aastat äri alal tegutseda ja siis ta pühenduski sotsiaaltööle, hakkas hoolitsema raskesti kasvatatavate laste eest. Nagu öeldud, keegi praegu ühingust palka ei saa ja Allan Laving elab töötu abirahast.
Urmas Saardil on kergem. Tal on olnud mitmed firmad, praegu osaühing Kunde-Koala, mis müüb leiba.
Puerto põhivahendid ja rahastamine rajanevad heategevusel ning annetustel nii kodu- kui ka välismaalt. Meie oma riik ja Pärnu linnavalitsus pole toetanud. Puerto aga oleks abi eest väga tänulik.
...JAAK LEHTMETS

Samalt IP-aadressilt on siin varem kommenteerinud ka Tutvumiseks(12:04 22.02).

Ma neid pikki kirju juba lugenud küll. Ootaks nüüd arvamuslugu teemal: "Olen või ei ole pervo".