Draamateatri peakunstnik vaimustus Pärnu teatrist

Kunstnik tunnistas, et viimastel nädalatel on tal tulnud olla korraga kolmes kohas, sest tema kanda on ühtaegu presidendi tänavuse vastuvõtu dekoreerimine Vanemuises.

Olete Eesti draamateatri peakunstnik. On see tavaline, et käite mujalgi teatrites lavastusi kujundamas?

See on täpselt nii, nagu koduteatri graafik lubab. Praegu mul ongi tegelikult väga kiire aeg. Mul on teatrikunstnikuna vedanud ja kohe algusest peale pärast kooli lõpetamist olnud hästi palju pakkumisi.

Mis puudutab “Boybandi”, siis tegelikult ütlesin selle töö alguses ära, kuna ma täpselt ei teadnud oma plaane ega tahtnud riskida tööde kuhjumisega. Pealtnäha tundus ka, et mingi “Boyband”, milleks mul seda vaja.

Ilma minu sekkumiseta läksid asjalood niimoodi, et ikkagi võtsin selle töö lõpuks vastu. Ja järk-järgult, protsessi jooksul on minu sümpaatia selle tüki vastu kasvanud.

See on hästi lahe tükk selles mõttes, et pakub näitlejale päris palju võimalusi ja on tekkinud väga toredad rollid.

Olen siiralt vaimustatud Endla teatrist. Ma ei teadnud, et siin on nii võimekas trupp, nii palju südamega oma tööd tegevaid inimesi ja nii kõrge professionaalne tase.

Lavastaja Andres Dvinjaninoviga seob teid juba tihe koostöö. Kas tänu temale sattusite siiagi?

Eks tal ole teisi lemmikuidki, kuid olen tõesti üks tema esimestest valikutest. Meievaheline koostöö väga-väga sobib. See on teatritöös üks kõige olulisemaid asju, kuidas trupp moodustub ja kes hakkab seda uut maailma looma. Loomulikult on see palju meeldivam, kergem ja parem, kui need on inimesed, kellega see sünergia tekib.

Kui paljudes lavastustes olete kunstnikuna kaasa löönud?

Lõpetasin kooli 2003, aga kujundasin juba viimasel kooliaastal. Nii et see teeb kokku kümme aastat ja neid lavastusi on ikka umbes poolsada.

Ilmselt on teil tulnud näitlejatele kostüüme välja mõelda baroklikest printsessikostüümidest kuni tundmatu tulevikuni välja. “Boyband” räägib lähiminevikust, 1990. aastaist.

Tehniliselt oli seda lavastust väga keeruline kujundada, sest tükk läheb läbi aja. Ääretult palju on tegevuskohtade muutusi, mida lavakujunduses tuleb mingigi detailiga märkida.

Samamoodi on rohkesti kostüümivahetusi, nii et see oli päris matemaatiline ülesanne, kuidas seda kõike edasi anda.

Aga põhimõtteliselt, kui teatrikunstniku töö on selgeks saanud, lähtud sellest, mis kostüüme sel ajal kanti. Ja selles mõttes on see tänapäevane tükk. Ma ei pidanud kasutama ajaloolist materjali, võisin tugineda oma mälestustele.

Kust te ajaloolist materjali ammutate?

Sellist erialast kirjandust Eestis tõesti väga ei müüda, kuid kõikidelt oma välisreisidelt olen midagi kaasa ostnud.

Suurim inspiratsiooniallikas on elu ise. Kui aga otsida teadlikult inspiratsiooni, on kindlasti üks võimsamaid asju reisimine. Kohtumine tundmatusega, oma argirutiinist ja heaolumullist väljasaamine on see, mis minu patareisid laeb.

See on teatrikunstniku töö spetsiifika, mida kunstiakadeemias neli aastat õpetatakse: kuidas teksti põhjal luua vastav atmosfäär. Tegelikult on tekstis selle kohta kõik öeldud. Peab ainult oma psüühika hästi vabaks laskma. Minul tuleb see kergesti.

Lavastuses on stseen, kus poistebändi liikmeid kehastavail Endla näitlejail tuleb kanda erkpunaseid lateksboksereid. Kas olete ajastu järeleaimamises veidi üle pingutanud ja oma tööd huumoriga võtnud?

Muusikaližanr eeldabki, et asjad on kergelt üle vindi ega ole nagu igapäevaelu. Seda üle vindi asja olen ma kindlasti kostüümis rõhutanud.

Kas mõni lavastus neist poolesajast on teile siiani väga südamelähedane?

Muidugi on lavastusi, millele ma olen pool hinge andnud või mis on mulle väga tähtsad olnud oma arenguteel teatrikunstnikuna.

Draamateatris Hendrik Toompere juunioriga tehtud Dostojevski “Sortsid” ei olnud küll väga publikumagnet, sest oli tavavaatajale võib-olla natuke keeruline. Kuid mulle meeldis väga, kuidas see kõik välja nägi ja mismoodi mõjus.

Head mälestused on Emajõe Suveteatri tükist “Mustlaslaager läheb taevasse” Andres Noormetsaga.

Priit Pedajase, draamateatri peanäitejuhiga on mul terve rida selliseid tükke, näiteks “Umb”.

See on võimas tunne, kui miski tõesti õnnestub ja maailm töötab teksti ja näitlejaga ühes rütmis.

Viimastel nädalatel olete pidanud olema korraga kolmes kohas: Tallinnas, Pärnus ja Tartus, sest teie kanda on kunstnikuna tänavune president Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtt Vanemuises.

Reedel toimetate Eesti iseseisvuspäeva pidustustel Tartus ja juba järgmisel päeval tulete vaatama oma töö tulemust esietendusel Pärnus.

Presidendi vastuvõtu kujundamine on kindlasti väga oluline tähis mu elus. See pani mind mõtlema sellistele teemadele, nagu eestlus, kes ma olen siin maal ja mis asju ajan.

Siiri Sisaskil on selle kohta hea laul: et mis maa see on, ei ta mind toida ega kata, aga ometi minema ma siit ei saa.

See maailm Tartus Vanemuises tuleb sinimustvalge, seal on eksponeeritud Eesti loodust ja säravaid Eesti inimesi.