Kui seni pidi pärija pärandi saamiseks esitama notarile avalduse või tõendama, et asus pärandvara valdama seaduses ettenähtud aja jooksul, siis sellest aastast kehtiva pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale üle, kui ta kolme kuu jooksul pärast pärandaja surmast teadasaamist pärandist ei loobu. Loobumiseks tuleb esitada notarile avaldus, mille too tõestab.

Pärimismenetlust ei peagi algatama pärijad, vaid seda võivad teha võlausaldajad, korteriühistud, pangad, liisingufirmad, kohalik omavalitsus või muu pärandvara suhtes õigust omav isik. Näiteks võib korteriühistu kommunaalvõla pärast algatada menetluse, et kiirendada võla tasumist.

Pärnu notari Marje Jürioja sõnutsi näitavad helistamised, et inimesed on uue korra suhtes ääretus segaduses. “Teema on väga keeruline ja iga juhtum eriline,” tõdes ta. “Kui inimene ei tea, kas ta on pärija, või kardab enese teadmata pärida mõne sugulase võlad, tasub kindlasti notari poole pöörduda ja nõu küsida.”

Notar teeb järelepärimise pärimisregistrisse, kust selgub, kas lahkunul on testament. Kui ei ole, aitab notar välja selgitada, kellel on õigus pärida. Siiski tasub arvestada, et inimesel võib olla tehtud kodune testament, mis pole registrisse kantud.

Kaitse võla eest

Kui maja-maad on kõigile näha vara, siis võlad võivad varjus püsida ja täiesti ootamatult ilmneda. Kuidas end nende eest kaitsta?

Siin tuleb appi inventuur. Varem sai inventuuri nõuda vaid pärimisavalduse tegemise ajal ja isegi kui pärimisprotsessi käigus võlad ilmnesid, inventuuri enam teha ei saanud. Inventuurita pärandust vastu võttes pidi pärija tasuma kõik sellega kaasnevad võlad, kui pärandvarast ei jätkunud, siis omast taskust.

Nüüd on suurem võimalus end võlgade eest kaitsta, sest inventuuri saab nõuda pärimismenetluse jooksul, kuni pärimistunnistust pole veel välja antud, selgitas notar Kristi Kivimägi. “Kui päritakse kinnistu, võib võlgade katteks kinnistu müüa ja ülejäänud võla eest pärija oma varaga ei vastuta. Kui pärija inventuuri nõudnud ei ole, vastutab ta ka oma isikliku varaga,” selgitas ta.

Uus on seegi, et kui seni pidi pärimistoimingute tegemiseks minema pärandaja elukohajärgse notari juurde, siis nüüd piirang puudub. Pärnuski saab teha Võrus elanud sugulase pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise toimingud.

Kuidas aga toimida, kui pärandaja suri näiteks detsembris? See, kes kuulub pärijate ringi, ja kuidas pärand vastu võetakse, lahendatakse varem kehtinud seaduse järgi. Kui inimene suri enne 1. jaanuari 2009, peab pärandi saamiseks selle vastu võtma kas avaldusega notarile või vara valdama asumisega. Kui mullu surnud inimese pärandit ei soovita, ei pea sellest loobumise avaldust tegema. Küll teeb notar pärimisasjaga seotud toiminguid ja väljastab tunnistusi uue seaduse järgi.

Pärandvara ühisus

Uus seadus toob sisse mõiste “pärandvara ühisus”. See tähendab, et mitme pärija puhul ei lähe pärand üle pärijatele nende pärandiosadele vastavate osadena, vaid ühiselt.

Näiteks kui pärandvara hulka kuuluvad pangahoius ja maatükk, ei saa iga pärija enam pangast eraldi oma osale vastavat summat välja võtta ning maatükki ei jagata kolme pärija vahel kolmandike kaupa, vaid kolm pärijat saavad ühiselt pangahoiuse ja maa omanikeks. Edasi on kaaspärijatel kaks võimalust: kas toimetada varaga alati koos või sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise leping.

Elukaaslane võõras

Senisest rohkem head läbisaamist eeldavad lahkunu abikaasat puudutavad punktid.

Seni sõltus pärimine sellest, kas surma hetkel olid inimesed ametlikult registreeritud abielus. Kui oldi juriidiliselt abielus, on lesk pärimisõiguslik isik.

Nüüd kehtib aga põhimõte, mille kohaselt ei ole üle elanud abikaasal pärimisõigust, kui pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku, samuti kui pärandaja oli õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud sellekohase nõude kohtule.

“See ei puuduta elusoleva abikaasa ühisvara osa, vaid ikkagi ainult lahkunule kuulunud vara,” rõhutas Kivimägi. “Pärimisseadus elukaaslasest ei räägi. Kui soovitakse elukaaslasele oma vara jätta, tuleb tema kasuks teha testament.”

Jürioja sõnutsi ostavad noored enamasti vara kaasomandisse ja tehakse elukaaslase kasuks testamente, aga vanemate inimestega juhtub kurbi asju. Näiteks on juhtunud, et lahkunud majaomaniku lapsed tõstavad vanema pikaaegse elukaaslase majast välja.

Uus on nüüd seegi, et kui abikaasa ei ole ühise eluaseme pärija, saab ta nõuda sellele eluaegse kasutusõiguse seadmist eeldusel, et tema elujärg muidu halveneks. See on õigus, mis kantakse kinnistusraamatusse ja annab õiguse tal sinna majutada oma pereliikmeid ja isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks.

Kuid seegi seaduse punkt räägib ainult abikaasast, mitte elukaaslasest. Ehk kui kaks inimest on aastaid koos elanud vaid ühele kaasadest kuuluvas majas ja pärast majaomaniku surma pärib maja keegi kolmas, saab senine ametlik abikaasa vajadusel elu lõpuni selles majas edasi elada, aga elukaaslane peab pärija soovil sealt lahkuma või püüdma tunnistada kohtus enda omandiõigust osale varale.

Testament tahab kokkulepet

Muudatused puudutavad testamendijärgset pärimistki. Enam ei pruugi saada seda asja, mis sulle testamendiga määratud. Seda juhul, kui surnu ülejäänud pärijad testamendiga nõus pole.

Kui testamendiga jäetakse kellelegi konkreetne asi (kinnistu, hoius, sõiduauto), nimetatakse seda annakuks. Annakusaaja saab notarilt tunnistuse, millega võib pärijatelt nõuda annakuna määratud eset.

Praeguseks on palju tehtud testamente, kus näiteks kinnistu on ühele lapsele määratud. Kui lahkunu varaks ongi ainult kinnistu, on tegu kogu vara testamendiga ja pärija saab selle pärimismenetluse käigus vormistada enda nimele.

Kui aga pärandajal oli muudki vara, näiteks pangakonto, on kinnistu puhul tegu pelgalt annakuga. Testamendijärgne annakusaaja ei saa kohe kinnistu omanikuks, vaid peab ülejäänud pärijatega kokkuleppe saavutama. Kui teised sellise vara jaotusega nõus ei ole, otsustab kohus, kas testamendijärgne annakusaaja saab kinnistu.