Valitsuse kurdid kõrvad panevad õpetajad streikima

„Esialgsete andmete põhjal on streikijate arv umbes 12 000, see arv kasvab pidevalt,” tõdes Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimees Sven Rondik eile lõunal seoses 7.–9. märtsil toimuva tööseisakuga.

Pärnumaa haridustöötajate liidu esimees Erika Jakobson ütles samuti eile keskpäeva paiku, et temani jõudnud andmete järgi osaleb streigis 471 õpetajat-kasvatajat Pärnu linna ja maakonna 23 haridusasutusest.

Nimetatud numbrid pole lõplikud, sest Pärnu suurkoolidel, mis liitu ei kuulu, on streigiga ühinemisest teatamisega aega.

„Me ei lase teistel enda eest kastaneid tulest välja tuua, me osaleme streigis,” kinnitas Ülejõe gümnaasiumi usaldusisik Ene Sepandi. „Eile oli linna koolide omavaheline kokkusaamine ja suures osas lepiti kokku, et streigitakse üks päev: see näitab ära õpetajate meelsuse ja selle, et ollakse valmis ühise eesmärgi nimel koonduma.”

Raha on

Kui Tallinna õpetajad plaanivad streigi avaüritusena suurmiitingut Vabaduse väljakul, siis Pärnus ega Pärnumaal nii lennukaid ettevõtmisi ei kavandata. Selleks pole põhjustki: õpetajate palgaraha üle otsustavad pealinnas asuvad võimuorganid.

Küll ei tähenda avalikest massikogunemistest hoidumine, et streikivad õpetajad püsiksid oma kooli seinte vahel ja toimetaksid nagu tavaliselt, ainult tunnid jääksid andmata.

„Olen kuulnud väidet, et õpetajad peavad olema koolis. Ei pea, see on täiesti vale väide,” märkis Jakobson. „Selleks päevaks tööleping peatub, tööandja ei pea maksma töötasu, mis tähendab, et õpetaja või töötaja ei pea olema töökohal.”

Et aeg tulusalt mööduks, on Jakobson soovitanud pedagoogidel streigi ajal seltsis maha istuda ja võtta jutuks koolielu kitsaskohad. Neid peaks jaguma.

Et arutatu saaks väljundi, on Jakobson igal võimalikul juhul jaganud õpetajatele küll valitsuse ja ministeeriumide, küll riigikogu komisjonide meiliaadresse – tühja jutu ajamise aeg on ümber. „Et valitsejad reaalselt näeksid, et õpetajad on olemas ja neil on oma arvamus, et inimesed tegutsevad,” ütles ta.

Arvata, et tööseisak midagi ei muuda, pole õige. Nagu jutt, et raha pole. Õpetajategi palgaprobleemi lahendamine sõltub eelkõige sellest, kuidas raha kulutatakse, mis on ühiskonna prioriteedid.

Streik – viimane abinõu

„Õpetajad on aastaid töötanud südametunnistuse, kohuse- ja missioonitunde najal, teinud kohutavalt ületunde ning saanud närust palka,” tõdes Jakobson. ““Kaua võib?” küsin telesaate kombel, streigi mõte ongi mõjutada otsustajaid, anda teada, et kannatuste karikas on täis saanud ja on vaja tõsta õpetaja palka.”

Loomulikult peaksid pedagoogid võimul olijatega viisakat dialoogi, ent kui pole kellegagi kõnelda, ollakse sunnitud kasutama radikaalseid abinõusid. Liiati on Eestiski mõistetud, et streik ei tähenda uulitsatel märatsemist, vaid kultuurset vahendit oma õiguste eest seista.

„Kuidas me peame siis valitsusega suhtlema? Kas peame tõesti kõik siit ära minema? Et kui ei meeldi, mine minema. Aga me oleme Eesti riigi kodanikud ja meil on õigus siin elada, õigus oma arvamusele, õigus või lausa kohustus seda välja öelda,” leidis Jakobson. Ja lisas: „Vastasel juhul läheb Eesti haridus hukka, ja mis riik see on, kus ainult grupp rikkaid jõuab enda lastele eliitkoolides head haridust võimaldada? Või ongi see nende eesmärk: harimatuid on ju hea valitseda.”