Muusikal “Boyband” viib publiku nostalgiaretkele

“Boyband” on lugu poistebändi Freedom loomisest, teekonnast edetabelite tippu, poptähtede elu glamuurist, vastuoludest ja varjukülgedest.

Pärnu noortest näitlejatest koosnev ansambel Freedom teeb esietenduseni jäänud nappidel päevadel pingeliselt proove, tantsutüdrukud annavad numbritele viimast lihvi ja muusikalis kõlavaid Backstreet Boysi, Take Thati, N’Synci ja muude poistebändide hitte ümiseb kogu teatrirahvas näitlejatest lavatöölisteni.

Hittide paraad

Freedomi ühte juhtfiguuri kehastab laulja Koit Toome. “Minule on see olnud eriline kogemus: kodune teater ja tore trupp,” kiitis Toome Endla õhkkonda. “Lavastaja Andres Dvinjaninoviga pole ma varem koostööd teinud, ka muusikalidega tuli mitu aastat pausi sisse. Nüüd on huvitav jälle muusikalis kaasa teha.”

Toome on Pärnus palju esinenud, Vallikäärus astus ta esimest korda suurele lavale ja suvepealinnaga seob lauljat palju meeldivaid mälestusi.

“Boyband” erineb Toome arvates ülejäänud muusikalidest sellega, et tavalise paari-kolme tuntud hiti asemel on kõik 12 lavastuses esitusele tulevat laulu rahvale tuttavad ja isegi kui bändi nimi või sõnad kohe meelde ei tule, panevad viisid kaasa ümisema.

MTV ja raadiokanalite vahendusel sai poistebändide tippajal nende menulugudest osa igaüks. 1990. aastate alguses üles kasvanud noortel seostub sellise muusikaga ilmselt ohtralt mälestusi, esimesi klassiõhtuid ja tantsupidudel põsk põse vastas õõtsumist.

“Mulle väga sobib selline muusika, sest kasvasin nende lugudega üles ja neid taas kuulates tulid kohe pildid lapsepõlvest meelde,” luges Toome lavastuse muusikavalikut täppi läinuks. “Laule valiti põhjalikult ja minu meelest sai see väga hästi tehtud. Kiired lood on lahedad, aga mulle meeldivad ka “Back for good”, “How deep is your love” ja teised ballaadid.”

Kõige kallim žanr

Muusikal nõuab palju keerukat ettevalmistust alates lava- ja valgustehnilistest lahendustest näitlejate pingutusteni, kes peavad hakkama saama nii laulmise-tantsimise kui välgukiirusel lava taga kostüümide vahetamisega. “Kokku on seitse kostüümivahetust,” loendas Toome. “Põhimõtteliselt igal vabal hetkel, kui me laval ei ole, vahetame sekunditega kostüüme.”

Laulja sõnade kohaselt kõlab Endla vastsündinud poistebänd kokku juba väga hästi. Näitlejatel tuli oma tavatööle lisada laulu- ja tantsutunnid, Toome aga nimetas enda proovikivina pikki draamastseene.

“Olen ainuke mitteprofessionaalne näitleja lavastuses, sellepärast oli see mulle mõnevõrra raskem,” kommenteeris ta.

Kas muusikalid kui kõige kallima žanri lavastused, mis eeldavad glamuuri ja show‘d, on Eestis etendudes oma hinda väärt või pigem kodukootud maiguga?

“Muusikalide hiilgeajal 2000. aastatel tuli linnahalli 4500 inimest, praegu on muusikalid kandunud teatritesse,” meenutas Toome, kes on töötanud mitu aastat Helsingi linnateatris ja tuuritanud muusikalidega Euroopas. “Kõik sõltub lavastusest: “Hüljatutes” oli meil laval 100-liikmeline sümfooniaorkester, Londonis mängitakse seda tükki kahe süntesaatori ja kahe viiuli saatel väikeses saalis kuus–seitse korda väiksemale publikule,” rääkis Toome, kelle arvates ei pea Eesti lavastuste pärast piinlikkust tundma.

Tantsutüdrukutel pikad päevad

Intensiivne prooviperiood kestab ka lavastuse koreograafil Märt Agul ja tosinal tantsutüdrukul, kes valiti välja ligemale 100 soovija seast. Kõik lavastuses kaasa tegevad tantsijannad on pikka aega tantsinud tantsukoolides ja -stuudiotes ning Endla laval üles astunud “Koolitantsu” festivalidel.

“Boybandis” tuleb tüdrukutel esineda seitsme–kaheksa tantsuga, sõnalisi rolle neil pole, küll kehastuvad nad loo alguses vulgaarseteks “Kaagvere erikooli” tibideks.

“Käsu peale ropendada on kõige raskem, päris häbi hakkab, eriti teades, et emad saalis vaatavad,” leidsid Mariliis Niine, Keidy Aru ja Grete Kuusik.

Neidude proovipäevad on pikad, kool ja muu elu on seatud ooterežiimile, nädalavahetustel käib suur õppimine. “See väärib pingutamist, sest seltskond ja teatritrupp on nii lahedad, tuleme alati hea tujuga proovi,” kinnitas Aru. “Muusika meeldib samuti ja põhjustab nostalgiahooge: oleme ju kõik lastena selle sees elanud.”

Koreograafi jutu järgi ei kasutanud poistebändid tegelikult eriti palju taustatantsijaid, kuna eesmärk oli säilitada naisfännide jäägitu tähelepanu. Küll mängisid tantsijad suuremat rolli MTV tseremooniatel.

Kollanokkadest staarideks

Märt Agu on tantsijana osalenud umbes kümnes muusikalis, koreograafia loonud “Pipi Pikksukale” linnahallis ja “West Side Storyle”.

“Boybandi” liikumisi seades lähtus ta osalt 90. aastate alguse stiilidest, teisalt tänapäeval noorteni jõudnud kehakoolist ja tantsustiilidest.

Koreograaf ütles oma suurima väljakutse olevat poiste laval usutavalt käituma panemise.

Nimelt areneb lugu laval paari tunni jooksul üsna nobedasti: algul lähevad noored-rohelised lauljad, kes reaalselt midagi eriti ei oska, esimesele audition’ile ehk kuulamisele, varsti toimub esimene kontsert ja kahe aasta pärast näitavad poisid maailmaklassi Wembley staadioni kontserdil.

“See areng ei pea poistes kajastuma niivõrd koreograafiliselt, kuivõrd imagoloogiliselt,” seletas Agu, lisades, et hinnaalandust ta Freedomi liikmetele ei tee, poisid peavad tantsima veel paremini kui poistebändid omal ajal.

Omajagu tööd on Agu teatel tulnud teha laulmise ja tantsimise ühendamisel. “Neid üliinimesi on vähe, kes laval reaalselt mõlemat 200 protsenti teha suudaksid,” tõdes ta poistebändide fenomeni kohta. “Tuleb sünkopeeritud rütmidele tantsusammud üles ehitada ja lauludega kooskõlla viia.”

Koreograafi hinnangul on Koit Toome harjunud esinedes laulude pausikohti täitma, näitlejatel see nii loomulikult ei tule. Meelelahutustööstuses on oluline püüda võimalikult palju määrata, kuhu publik mingil hetkel vaatab, seepärast ei saa laval niisama “aega parajaks teha”.

Vaatajate ette jõuab poistebändi lugu laupäeval.