Tauno Suurkivi: Riiklike päästekomandode tulevikust

Viimastel kuudel on Eestis kestnud elav avalik arutelu riiklike päästekomandode tuleviku üle. Debatis on jäänud silma-kõrva nii tõdesid kui pooltõdesid, aga samuti teadmatusest põhjustatud väärtõlgendusi. Tahtmata eitada, et läheneval ümberkorraldusel on oma varjuküljed, sooviksin anda oma panuse päästekomandode ümberkorralduse põhjuste selgitamisse.

Päästja eesmärk on päästa elu

Kui tahes suur varakahju ei õigusta kunagi päästmata jäänud inimelu. Jätan laskumata keerukatesse detailidesse elupäästevõimekuse (vähemalt kolme–neljaliikmeline päästemeeskond) olulisusest nii õnnetusse sattunu kui päästjate turvalisuse seisukohalt, aga just see on plaanitava ümberkorralduse peamine tõukaja: viia võimalikult suurele osale inimestest elupäästev päästeteenus ühe kuni 15 minuti tee kaugusele.

Eesti demograafiliste muutuste ja elanike ümberpaiknemise fakt on ümberlükkamatu. Kahjuks käivad õnnetused just inimesi pidi ja statistika näitab, et inimestega lähevad kaasa õnnetusedki. Päästekomandode paiknemine peab elude päästmise võimaldamiseks arvestama rahvastiku paiknemist.

Ei ole alust väitel, et elanikud liiguvad sinna, kus paiknevad päästekomandod, sest elu tõestab iga päev vastupidist. Inimesed võtavad ümberpaiknemise otsused vastu hoopis muudest kaalutlustest lähtuvalt. Järelikult tuleb päästekomandod viia sinna, kuhu suunduvad inimesed.

Päästjate hulk ei vähene

Päästevõimekus vajab muutmist siis, kui sellest saadav üldine kasu on suurem kui sellega kaasnev üldine kahju. Päästeamet on aastaid jälginud ja analüüsinud elanike ja riskide ümberpaiknemist. Sellegipoolest ei ole päästjate ümberpaigutamise otsust tehtud juba varem ega kiirustades.

Nüüdseks oleme jõudnud olukorrani, kus päästevõimekuse ümberpaigutamine viib selle lähemale 121 000 elanikule ja kaugemale 21 000 elanikust.

Kuuekordseks paisunud vahe üldise kasu saajate ja üldise kahju saajate vahel ei luba meil enam olukorda kõrvalt vaadata. 121 000 elanikku saavad seejuures varem puudunud elupääste võimaluse, samal ajal kui suurem osa 21 000 inimesest seda ei kaota, kuna seda teenust ei ole mõnel pool kas üldse või järjepidevalt pakutudki.

Päästjate hulk ümberkorralduse käigus ei vähene. Päästjad viiakse komandodesse, mille lähedal elab rohkem inimesi, ent kus seni ei ole suudetud püsivat elupäästevõimekust osutada. Nii saavutame mitme seni kahe–kolmeliikmelise päästekomando koosseisuks aasta ringi kolme–neljaliikmelise meeskonna, mis ongi minimaalselt vajalik elude päästmiseks.

Püsiva elupäästevõimekusega komandode hulk suureneb muudatuse käigus 41-lt 66ni. See on 25 komandot rohkem kui praegu. Eesmärgi saavutamiseks paigutatakse ümber 166 päästjat. Neist 84 linnade suurematest komandodest, kus koosseisu vähendamine ei mõjuta kriitiliselt elupäästeteenuse osutamist, ja 82 neist üheksast komandost, millest ajakirjandus on korduvalt juttu teinud.

Seega, suurem hulk päästjaid paigutatakse ümber just väiksematesse komandodesse.

Siiski liigub riiklik päästeteenus 21 000 inimesest kaugemale. Vaatamata faktile, et nende inimeste turvalisus on pahatihti olnud näiline (mõni komando on osa aastast suletud või komplekteeritud vaid üheliikmelise valvekoosseisuga), tuleb tunnistada nende inimeste turvalisuse osalist vähenemist. Riiklik päästemeeskond, ehkki suuremakoosseisuline, jõuab kohale ju kaugemalt.

Turvalisuse tagab kodanike teadlikkus

Inimeste turvalisuse tagamise olulised märksõnad on teadlikkuse kasv ennetustöö kaudu ja vabatahtliku päästeala kasutamine. Kodanike teadlikkuse tõusu arvele võib panna tules hukkunute ja hoonetulekahjude arvu topelt languse viimase nelja aasta jooksul. Teadlikkus on ülivõimas turvalisuse tagaja.

Toon esile mõne fakti maailma ühest turvalisemast riigist. Soomes on riiklikke, seal küll kohalike omavalitsuste päästekomandosid 137, Eestis pärast ümberkorraldust 72. Võrreldes mainitud riikide pindala, näeme, et Eesti riiklike päästekomandode paiknevustihedus on ümberkorralduse järelgi neli korda suurem kui Soomes.

Elanike kohta on Eestis nii riiklikke päästekomandosid kui kutselisi päästjaid üle kahe korra rohkem. Soomes on veel 730 vabatahtlikku päästekomandot, aga see teeb pindalaühiku kohta niisama palju kui Eestis.

Juba praegu tegutseb meil 85 vabatahtlikku päästekomandot ja 1109 vabatahtlikku päästjat, kes iga päev annavad oma panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse. 2012. aastal ületab vabatahtlike päästekomandode arv Eestis 100. Nende numbrite taustal ei pea Eesti oma päästeteenistust sugugi häbenema

Päästekomandosid ei paigutata ümber kiirustades. Eestis on vastavaid protsesse jälgitud aastaid, otsused toetuvad põhjalikule analüüsile ja välisriikide kogemustele.

Kõnealune otsus võib mõnele tunduda valus, aga muudatus on vältimatu. Tekkiv päästekomandode võrgustik arvestab elanike ja riskide reaalset paiknemist ning annab selguse ja kindluse järgnevateks aastateks samalaadse võrgustikuga jätkata.