Kristo Peterson: Näe alati võimalusi ja lahendusi, mitte probleeme ja takistusi

Pärnu Vanalinna põhikooli ajaleht Kuller intervjueeris Nikolai 26 koolimaja 110  ja Vanalinna põhikooli 40 aasta juubelipidustuste eel kooli vilistlast Kristo Petersoni.
 

Mis aastatel olid Pärnu Vanalinna põhikooli kooli õpilane ja mida mäletad oma kooliajast?

Olin Vanalinna kooli õpilane alates 3. klassist ehk aastatel 2003-2010.

Kes kuulus vaieldamatult sinu lemmikõpetajate hulka? Miks?

Minu klassijuhataja Eve Hirvela. Kõikidest inimestest, kellega olen oma elu jooksul kokku puutunud, saan ühe käe sõrmedel lugeda kokku nii elutargad ja küpsed inimesed, nagu seda on Eve. Minu mõõduka tasakaalukusega segatud hakkaja hoiaku kujunemist (mis minu elus senini ja ilmselt ka edaspidi üheks suureks edasiviivaks jõuks on olnud) on Eve kindlasti nii teadlikult kui ehk alateadlikult oma ägeda olemusega palju kujundanud.

Teiste pärlitena meenuvad matemaatikaõpetaja Ene Moppel, kelle siiras hoolimine oma õpilastest ja individuaalne lähenemine on nii märkimisväärsed, et toon teda teemakohastes vestlustes veel senini hea näitena esile.

Samuti ühiskonnaõpetuse õpetaja Madis Somelar, kelle panus püsivate väärtushinnangute, tegutsemispõhimõtete ja usalduse olulisuse mõistmisesse on olnud väga suur.

Suuresti tänu neile kolmele õpetajale on minus alates põhikooli aegadest arenenud soov ühel hetkel koolile midagi tagasi anda, näiteks ühel või kahel päeval nädalas koolis õpetamise kaudu.

Milline on sinu lemmikkoht Pärnus? Kui tihti satud Pärnusse?

Jazz Café enne, kui seal uus sisekujundus tuli, ja kindlasti rand. Pärnus on mul lähedasi sõpru, seega tuuled puhuvad Pärnu poole päris regulaarselt, keskmiselt korra paari-kolme kuu jooksul.

Mis on sinu huvid/hobid peale aktiivse olemise?

Suhtlemine, toredate sõpradega kohvikutes lobisemas käimine ja üheskoos elu nautimine. Kindlasti maailmas rändamine ja sotsiaalpsühholoogia.

Mis on lemmikmaiustus?

Minu suur nõrkus on kummikommid, eriti hapud.

Milline on elu meeldejäävaim sündmus?

Ühte kõige meeldejäävamat sündmust on keeruline esile tuua, aga kõikide meeldejäävate sündmuste ühine joon on see, et need ilusad hetked on veedetud koos lähedaste inimestega.

Kui peaksid minema üksikule saarele, mis oleksid need kolm asja, mida kaasa võtaksid?

Minu inimesed, valgete tühjade lehtedega paksu raamatu koos kirjutusvahendiga. Võta näpust, aga kolmanda osas ei tekigi ühtegi rabavat mõtet – tundub, et neist kahest oleks küll ja veel.

Kui võidaksid homme Viking Lotoga 900 000eurose jackpot’i, mida teeksid rahaga?

Üüriksin kõige ägedama puhkekeskuse – koos saunade ja basseinidega muidugi – ja ajaksin üle Eesti head sõbrad sinna kokku üheks unustamatuks nädalavahetuseks. Järgmisena täidaksin vastastikuse lubaduse lotovõidu puhul ehk viiksin sõbranna Jana kuuks Bora Bora saarele puhkama ja elu nautima. Ülejäänud raha hoiustaksin ja osalt investeeriksin.

Nimeta kolm ekstreemsust oma elus.

8. klassile järgnenud suvel kolme sõbrannaga Eestist Hispaaniasse ja tagasi hääletamine, Eesti suurima noorteorganisatsiooni, Eesti õpilasesinduste liidu juhtimine üheksandas ja kümnendas klassis ning praegu regulaarne ekstreemsus mu töö raames – läbirääkimised ja partnerlussuhete loomine Eesti ja aina rohkem ka Euroopa edukate ettevõtete ja meelelahutajatega.

Kas sul põhikooli ajal pruut oli?

Mnjaa ... Oli küll. Naeratus tuleb näole, meenutades … Meenub näiteks, kuidas õpetajad alati muigasid, kui ma pärast tunnikella helisemist hiljaks jäin, sest vahetunnist ei piisanud vanemate kooliõdedega lobisemiseks kunagi.

Palun anna hea nipp, kuidas elus toime tulla.

Ära proovi olla popp ja lahe, see on nõme ja hale. Ole siiras ja usaldatav, jää endaks ja unusta pseudovajaduse tundmine, et tuleb olla ja teha nii nagu teised ning vooluga kaasa minna. Õpi oma elu juhtima, lõpeta ettekäänete loomine ja unistuste teadmatusse kaugusesse lükkamine. Näe alati võimalusi ja lahendusi, mitte probleeme ja takistusi. Ela, ära vegeteeri!