Toomas Kivimägi: Siin on ilus elada!

Need Peeter Volkonski mõtteterad ja Siiri Sisaski loodud meloodia, ette kantuna möödunud suve noorte laulu- ja tantsupeol, on üks meeldejäävamaid tahke meie riigi äsjakäidud aastast.

Just kultuur on sagedasti see, mis jätab sügavaima jälje meie mällu ja riigi ajavoogudesse. Võime rõõmustada, et mõne aasta tagused jutud laulu- ja tantsupeo traditsiooni vähikäigust oli vaid arvajate pilk nende enda loodud kõverpeeglisse. Pärnakatena oleme uhke seepärast, et suure panuse selle traditsiooni hoidmisse ja arengusse on andnud meie oma keskelt kasvanud Aet Maatee. Aitäh sulle!

Kultuuri kannavad inimesed, nende loodu ja kirjapandu. Ent kurvastusega peame tõdema, et vähemalt viimased kümme aastat järjepanu on meid jäänud vähemaks. Mure ei ole pelgalt kultuuri, vaid kogu Eesti riigi kestvuse ja jätkusuutlikkuse pärast.

Sündimuse toetamine (ühiskonna hoiak) ja väärtustamine peab saama Eesti riigi suureks eesmärgiks järgmiseks 20 aastaks. Mitte midagi sellega võrreldavat ei ole. Enam pole vaja otsida.

Siinkohal on hea võimalus tuua eeskujuks härra Peter Hunt ja AS Wendre, kes on otsustanud kinkida kõikidele Eestis järgneva kolme aasta jooksul sündinud lastele tükikese soojust ja mugavust – teki ja padja. Kõigile! Üksnes nii käitudes võime loota eesti rahvuse kestmist. Oleme siiralt rõõmsad ja uhked, Peter, sinu eeskuju, hoolivuse ja edu üle!

Mida saaks riik veel teha? Tunnustan valitsuse tegevust emapalga idee väljamõtlemise ja realiseerimise eest. See on kindlasti riigikogu vastu võetud kümne parema otsuse hulgas viimasel kümnendil. Sellel on olnud positiivne mõju sündimusele. Ent sellest ei piisa.

Teine madala sündimuse oluline põhjus on naiste ebakindlus võimaluse suhtes saada lasteaiakoht, kui nad lapse kahe–kolmeaastaseks saades soovivad naasta tööjõuturule. Ja siinkohal tuleb endalegi tuhka pähe raputada, tõdedes, et enamikus omavalitsustes, sealhulgas Pärnus ei jätku lasteaiakohti. Peale selle mured lasteaedade materiaalse väljanägemise pärast.

Minu konkreetne ettepanek: riigil on ülim aeg naasta lasteaedade ehitamise ja renoveerimise programmi juurde. Riigil oli see plaan olemas, paraku tõmbas 2008. aastal alanud masu sellele kriipsu peale. Ent riik on oma rahaasjade korraldamisel olnud väga edukas, mistõttu raha ei ole vähimalgi määral probleem vastava programmi taaskäivitamisel, kui seda vaid tähtsaks peetakse.

Mida saab teha Pärnu linn? Oleme valmis panema uute lasteaedade ehitamisse ja olemasolevate kordategemisse koostöös riigiga. Kolmandik investeeringu kogumaksumusest on kindlasti jõukohane igale omavalitsusele, mis tahab olla ja on suuteline olema OMA valitsus. Pärnu on selleks valmis. Ehk kui praegu on alushariduse prioriteedid lasteaiakohtade loomine (kokku 92 kohta), päästeameti ja tervisekaitse nõuete täitmine ning turvalisus, siis aastatel 2014–2020 on Pärnu linna üks prioriteete (kolmest) lasteaedade renoveerimine ja vajadusel-võimalusel lasteaiakohtade loomine.

Riik ja omavalitsus peavad koos selle probleemi lahendama. Ja kui riik tõepoolest seda raha kusagilt mujalt ei leia – rõhutan: alles siis –, tahaksin retooriliselt küsida: kas 60 miljoni euro leidmine Eesti Rahva Muuseumi tarvis kaalub üles askeetlikkuse ja ruumipuuduse lasteaedades?

Grammigi vähem tähtis materiaalsest poolest pole ühiskonna ja kaaskodanike suhtumine väikelastesse ja nende emadesse. Minu soov on, et väikelaste emad tunneksid end kui priviligeeritud. See, et neile pakutakse abi bussi sisenemisel või lastakse alati autojuhtide poolt segamata üle tee, peaks olema elementaarne. Aga võiks veel enam.

Kas ei oleks ilus ˛est lubada väikelastega pered poes kassajärjekorras endast ettepoole või pidada kinni auto ka kohas, kus küll pole sebrat, aga kus on märgata väikelapsega ema ootamas tee ületamise võimalust? Või kinos või kontserdil või bussis, kui vastsed ilmakodanikud kasutavad oma häält endast märku andmiseks, et siis ei saadaks teda kaaskodanike kurjad pilgud, vaid selle asemel naeratus ja mõistev peanoogutus. Levitagem sellist käitumist ja olgem ise eeskujuks. See on tähtis.

Mind häirib väga küll väheste, aga Pärnu Postimeest võimendusena kasutavate inimeste hala teemal, et iga liigutus väljaspool oma krundi piiri on kui töö kellegi teise heaks. Teemaks teada–tuntud lehe- või lumekoristus krundiga piirnevatelt kõnniteedelt.

See ei ole liigutus kellegi teise, vaid ennekõike sinu enda, meie kõigi heaks. Kusjuures virisejad on tihtipeale inimesed, kel endal käed-jalad terved. Samal ajal on mul värvikalt silme ees pilt oktoobrikuisest Pärnust Kaevu ja Lille tänava nurgalt erakinnistu juurest, kus üks vanaproua, arvan, et vanuses 80 või üle selle, seisis oma krundiga piirneva kraavi põhjas, väike reha käes, riisudes ülima hoole ja armastusega kraavi pervelt lehti. Et oleks ilus nii temal kui ülejäänud linnakodanikel vaadata. Tema ei virise, sest see on tema, see on meie linn. Reha kättevõtmine ei käi kellelegi üle jõu.

Arusaamatult palju oli vaidlusi kohustuslike prügiveolepingute korra rakendamisega. Selle korra peamine võlu on selles, et nii kaob viimnegi kiusatus oma olmejäätmeid naabri kasti või – veel hullem – metsa alla sokutada. Ja tunnistagem: pilt on tublisti paremaks muutunud.

Olen vähemalt aastat kolm–neli vanapaberit vastavatesse konteineritesse viinud. Ja kui algusaastatel ei möödunud kordagi, kui paberi hulka ei olnud sokutatud olmeprügi, siis nüüd juhtub seda vaid kord viie–kuue viimise kohta. See on märk inimeste kultuursuse ja keskkonnateadlikkuse kasvust, aga kindlasti on oma osa administratiivsetel regulatsioonidel.

Kuulutada lausa leheveergudel, et kellelgi krundiomanikuna ise seal elades või eluhoonet välja rentides prügi ei teki ja nemad vastavat lepingut ei sõlmi, on pehmelt öeldes kohatu. Kogukonnas elamisel kehtivad oma reeglid ja need on täitmiseks kõigile. Ei ole nii, et ise otsustan, mida täidan, mida mitte.

Veel üks väga häiriv nähtus linnas on vandalism. Mul ei ole põhjust arvata, et see oleks massiline, aga iga juhtum torkab silma ja tekitab masendust. Üks markantsemaid näiteid on meie uhke rannapromenaadi madalad valgustid, millest 70 protsenti on puruks pekstud. See on masendav. Frustratsiooni väljendamiseks on teistsuguseid ühiskonna aktsepteeritud viise, olgu selleks kas või anonüümsed netikommentaarid.

Aga minna lõhkuma rannapromenaadi valgusteid, Lastepargi jääkarusid või Vallikääru lumelinna on sigadus, sest see on meie ühine vara. Ja selle kordategemised kulud ei tule kusagilt mujalt kui meie ühisest rahakotist, sealhulgas lõhkujate või nende vanemate ja sõprade omast. See, mis jääb koduuksest väljapoole, ei ole kellegi teise oma, seegi on sinu, minu, meie oma. Hoidkem seda ilu, mis loodus ja inimene on loonud!

Positiivse lõppakordi andmiseks ainult mõni märksõna sellest aastast, mis on alanud ülihästi. Pole möödunud kahte kuudki, ja meil on juba maailmameister Kaisa Pajusalu, MMi hõbedamees Karl-Hannes Tagu.

Peter Hunt ja Wendre on üks peapretendente Eesti selle aasta teo tiitlile oma annetusega Eesti laste ja tuleviku heaks.

23. veebruaril avati aastaid, et mitte öelda aastakümneid oodatud Pärnu muuseumi uus ja kaunis hoone külastajatele, meil on käimas muinasjutuline ja ülimenukas jääfestival. Läbi on raiutud linna üks suurimaid Gordioni sõlmi – parkimismaja ning Pärnu Keskuse pankrotimenetlus, koos sellega on laual kindlamini kui kunagi varem nende hoonete lõpuni ehitamine ja Pärnusse nüüdisaegse kino rajamine.

Allkirja on saanud Pärnu haigla juurdeehituse leping maksumusega kümme miljonit eurot. Meil on suur lootus investeerida CO2 raha eest miljon eurot tänavavalgustusse. Me oleme saanud riigilt suure kingituse: ühe kolmandiku teatrist Endla. Iga neljanda Eesti kultuurkapitali aastapreemia said inimesed, kes tegutsevad Pärnus või pärit Pärnust. Kõik see on juhtunud kahe kuuga. Siin on ilus elada!