Peaminister Andrus Ansipi kõne Vanemuise kontserdimajas Eesti Vabariigi 94. aastapäeva puhul oli märgilise tähendusega ja see pole praegu pelgalt sõnakõlks.
Juhtkiri: Roosade prillideta peaminister
25. veebruar 2012, 09:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba teist korda leidis valitsusjuht kõneks tuge ja ainest Eesti ajakirjandusest, seekord Ilmar Raagi esseest ”Kannatuse jäävuse seadus?”.
Peaminister tunnistas, et tema aastapäevakõne on tavatult isiklik. Ansip analüüsis, miks valitsuse ja peaministri retoorika tundub paljudele ülearu optimistlik. Ja vastas, et rahvuslikuks melanhooliaks pole põhjust, kuna riigina on Eestil positiivne kuvand ja ta loodab, et meil hakkab minema paremini.
Esimest korda näitas peaminister avalikult välja, et mõistab inimeste väsimust igapäevastest muredest. Kaua võib? Ansip tunnistas, et pidades oma tegevuses ülimuslikuks vastutustunnet Eesti Vabariigi ees, on ta alahinnanud kaastunnet iga inimese suhtes, kes on jäänud hätta. See on tõdemus, mille eest saab mõndagi andestada ja mis näitab, et praeguse peaministri easki on võimalik inimese areng.
Peaminister kinnitas sedagi, et vaatamata levinud arvamusele, et valitsus kedagi ei kuula, osalevad iga kaalukama otsuse tegemisel paljud asjatundjad ja huvigruppide esindajad.
Ansip nõustus mõistvalt, et nii kummaline, kui see ka pole, on osa inimesi väsinud seitse aastat ametis olnud peaministrist ning liiga stabiilsest valitsusest.
Lõpuks edastas Ansip nii kõva sõnumi, mille varju jäid muud aastapäevakõned: ta ei kavatse enam moodustada valitsust, ei enne ega pärast järgmise riigikogu valimisi.
Ansipil on tugev alus tegude tegemiseks Euroopas ja ega valitsusjuhi koht ole Eestis kunagi veel tühjaks jäänud.