Aastatel 1980-1990 oli Pärnu Vanalinna põhikooli direktor Vaike Vaga, kes muutis kooli aula linna kontserdisaaliks ja viis oma kooli rahva nõukogude ajal esimesena välismaale.
Vaike Vaga: Sea latt parajasse kõrgusesse ja tõsta seda päev-päevalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline on kõige eredam mälestus ajast, mil olite Vanalinna kooli direkor?
Neid mälestusi on tervelt kümme aastat. Ruum ruumilt remontisime maja, saime kauni saali, kus koos jagasime oma rõõme ja pidasime plaane. Oli suur rõõm, et sain koolile pakkuda soojemaid, hubasemaid ja paremaid võimalusi.
Lahedamaks muutis varem mädanevat laga täis keldrikorruse ruumide kasutusele võtmine riidehoidudeks ja söökla laiendamiseks, samuti tüdrukute ja poiste tööõpetusmajade põhjalik remont. Väga kahju, et neid hooneid Kuninga tänaval kooli kasutusse ei jäetud.
Rõõm oli toredast tegutsemisest mõnusate laste ja suurepäraste õpetajatega. Õppetööd täiendasid sisukad ringid. Laulupeol marssis rongkäigus pea pool kooli: koorid, tantsijad, orkester. Orkester tuli vabariigis laureaadiks, käisime televisioonis esinemas, esinesime Moldaavias Rumeenia piiri ääres, Viiburis tankipolgus.
Meil oli tihe side sõruskoolide, eriti Vaasas Onkilahte Alaaste kooliga, mida külastades meie kooli õpilaste ja õpetajate arvukas esindus ületas esimesena tolleaegse NSV Liidu suletuna hoitud piiri. Siit kasvas välja tore sõprus, mis laienes peredesse.
Eks oli ka väsimust ja ootamatusi. Suurim oligi Moldaaviasse sõidul – lennukiga, mis oli pea kõigile 25 poisile esmane lennukogemus. Kõik oli korras. Piletid seifis. Aga seifi võtit ei olnud ei koolis, kodus ega kusagil! Tekkis lootusetuse tunne. Seifi muukijaid ei olnud, keevitades võinuks kõik sees olev ära põleda. Lõpuks leidsin kogemata võtme kõvakaaneliste dokumentide vahelt. Oi, ma olin õnnelik! Oli rahulolu, väsimust – kõike oli!
Millised olid selle kooli traditsioonid teie ajal?
Tublide päev oma rituaalidega, õpetajate päev, raamatuballid, matkapäevad, Jüriöö jooks Munamäel, kuhu marssisime orkestri mürtsudes, temaatilised koolipeod jne. Sõbrapäeva siis ei tuntud. Kooli 15. sünnipäeval oli kool täis näitusi, mis olid sündinud koostöös kodudega. Toimus lastevanemate ball. See oli võimas! Sammassaalis (nii endine kui praegune riidehoid) oli Kolme Tuvi kohvik, aulas kontserdisaal ja värske, uue parketi saanud teise korruse koridoris ballisaal. Pikkades kleitides vanemaid oli aula täis.
Kuidas on saanud ajaleht Kuller oma nime? Kas tegutses ka kooliraadio?
Ajalehe nime mõtlesime ja mõtlesime ning lõpuks otsustati Kooli Kulleri kasuks. Sügavalt minu mälestuses on väga hea Kulleri tegija Andres Kuller, kelle elutee lõppes koos Estoniaga.
Jah, meil oli raadiotuba, kus sündisid sisukad raadiominutid kogu koolile. Õpetajate päeval toimus soovikontsert õpetajate lemmiklauludest. Vanemad klassid võistlesid parimale saatele.
Kas ja kui tihti satute Vanalinna kooli?
Väga tihti ei ole sattunud, viimati käisin siis, kui lapselaps Brit lõpetas kooli.
Mida oskate rääkida meie kooli tontidest?
Võisin keldrist pööninguni taskulambiga ja ilmagi kolada ja seda nii päeval kui öösel. Põhjusi selleks oli: torud külmunud, aknad lahti küll pööningul ja mujalgi, vahel olin hilistel tundidel üksi majas, et toimuval silm peal hoida. See vajadus tekkis mõnikord pärast suuremaid koolipidusid. Võimendi oli sel ajal kõva sõna. Kord üllatasin ettekavatsetud võimendinäppajaid ja kartsin, et aknast alla hüpates murravad oma luud-kondid. Siis küll mingeid tondilugusid minu kõrvu ei jõudnud. Võisin ehk ise kummituse tunnet tekitada.
Millega praegu tegelete?
Pojad-miniad kinkisid mulle fotoaparaadi, mis on saanud mu suureks sõbraks. Imestan, et olen pikka aega siin maamunal astunud, aga märkamata on jäänud nii palju huvitavat ja ilusat. Linde olen pildile saanud 67. Tunnen linde ja liblikaid paremini kui kunagi varem. Igas hetkes ja kohas võib tabada midagi kordumatut.
Rõõmustava tulemuse nimel võib vahel käpuli või kõhuli olla. Ja rattaga on hea kolada ja uusi vaatenurki avastada. Ka näpud mullas olla mulle meeldib nii koduaias kui Tammistes.
Palun andke hea nipp, kuidas elus toime tulla.
Kes teeb, see jõuab. Sea latt parajasse kõrgusesse ja tõsta seda päev-päevalt kas või millimeetri kaupa. Tunne rõõmu saavutatust, jaga seda teistega, see annab uut jõudu ning karastab tahet. Raskused on selleks, et neid ületada. Kui õiguste ja kohustuste kaalukausid on õiges suhtes, siis jõudu ja usku iseendasse.