Laupäeval esietendus Pärnu Endla suures saalis palju reklaamitud muusikal „Boyband“ ja olgu kohe öeldud, et tegu on millegi enama kui järjekordse lavastusega teatri mängukavas.
„Boybandi“ säilivusaeg Endla laval on loodetavasti pikk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muusikal oli loonud endale erilise aura ammu enne esietendust. Aasta algusest ei ole möödunud pea nädalatki, kui meedias poleks tulnud “Boybandist“ juttu, kasutusele oli võetud kõikvõimalikud kanalid: trükimeedia, raadio, televisioon.
Etendusel on suisa oma aktiivne lehekülg suhtlusvõrgustikus Facebook, kus huvilised said vaadata fotosid prooviperioodist, osaleda piletite loosimises ja saada kõikvõimalikku muud muusikali puudutavat infot.
Linnarahvaski oli varakult kaasatud lavastuse valmimisse, muu hulgas toimus tihe konkurss tantsutüdrukute leidmiseks, sai osaleda kisakoori lindistamisel. Lühidalt: oskuslikult läbi mõeldud turunduskampaania.
Noored ja karismaatilised
„Boyband“ on väga hea meelelahutus, kuna laulud, mis kõlavad, on kõik omaaegsed hitid, draamaliinid selged (vahest liiga?) ja karakterid meisterlikult välja mängitud.
Lavastaja Andres Dvinjaninov (külalisena) on muusikali osatäitjad valinud väga õnnestunult. Eraldi tooksin esile kaks vastandlikku, samal ajal oma eesmärkides veidi sarnast kuju: Indrek Taalmaa kehastatud ropu suuga ahelsuitsetajast kasuahne mänedžer Vooland ja tema peenetundeline geist turundusspets Robert, keda mängib Ahti Puudersell.
Mõlemad näitlejad on oma rollides nii ehedad, et paratamatult kerkivad silme ette kujutluspildid nii mõnestki omaaegsest muusikaärikast.
Ansambli liikmed on poistebändile kohaselt noored ja karismaatilised. Jäägu füüsiline ilu siinkohal igaühe enda määratleda, aga osatäitjate rõivaste vahetamise kiirus ja paari kuuga saavutatud tantsuoskus väärivad imetlust.
Pingelised proovid koreograaf Märt Agu juhendamisel on läinud täie ette. Laval laulu- ja tantsunumbreid esitades mõjuvad Freedomi-nimelisse bändi kuuluvad Tambet Seling, Sten Karpov, Priit Loog ja Bert Raudsep nagu päris artistid – pingutusest higi näol pärlendamas, publikuga pilkude ja žestide abil vabalt flirtides oma lugusid ette kandmas.
Bändi juhtfiguuri Sandrit kehastanud Koit Toome (külalisena) oli loomulikult omas elemendis, arvestades pikka lauljakarjääri ja tantsusaates osalemise kogemust, ei olnud talle ühel ja samal ajal laulmine-tantsimine tõenäoliselt midagi enneolematut või keerulist.
Kui Toome laulis kõik oma partiid otse, siis see, kui palju ülejäänud bändiliikmete lauludest tuli otse või varem linti laulduna, las jääda igaühe enda mõistatada. Igatahes on teatri uued heliseadmed nii head, et mingit kõlapildi vahet ei taju. Kui keegi näitlejaist laulmist imiteeribki, siis väga oskuslikult.
Teatri valgusparkki on saanud selleks lavastuseks olulise täienduse, tänu sellele on kontsertide stseenid valgusvihkude välkudes ülivõimsad ja tõetruud. Videokujundaja on samuti andnud muusikali mitmekihiliseks muutmisel oma osa.
Hüpe minevikku
Sisus oleks vahest oodanud veel rohkem paralleele ja vihjeid Eesti muusikaelule. Pisut põhjendamatuks jäi Freedomi poiste kehastumine biitliteks esimese vaatuse lõpus.
Kavaleht selgitab küll, et ansambel The Beatles oli üks esimesi poistebände, kuid lavastuses tundus see hüpe minevikku veidi ebaloogiline. Kuna muusikali autor Peter Quilter annab lugude valikul lavastajale üsna vabad käed, võinuks biitlite popurrii asemel, vaatamata väga lustlikule esitusele ja suurele publikumenule, olla hoopis mõni 1990ndate pophitt (näiteks New Kids On The Blocki „Tonight“ või muu edetabelite vallutaja).
Kokkuvõtvalt on “Boybandi” puhul tegu suurejoonelise lavastusega, mis vääriks kindlasti enamat kui pelgalt 12 etendust Pärnus.
Parafraseerides muusikalist mänedžeri Voolandit: „Kõikidel poistebändidel on oma kindel säilimisaeg!“, usun, et Pärnu “Boyband“ säilib õigetes tingimustes hoituna väga kaua.