Üksindusega võitlemine ja kaaslase otsimine on viinud osa noortest üle piiri.

Tähelepanu puudus

Publikut ootab Küüni sisse astudes ees suur hulk üksteisega ühendatud uksi, mis on paigutatud nii vertikaalselt kui horisontaalselt. Sisse- ja väljapääsu kõrval on need kasutusel koristus- ja külmkapina.

Põrand on täis pehmeid pruunikaid patju ning laval on diivan ja tugitoolid. Uksed paguvad etenduse jooksul korduvalt, hakates kandma oma mängulist rolli ja tähendust. Uksi kasutatakse nii emotsioonide väljaelamiseks kui põgenemiseks. Põgenetakse nii kaaslaste kui iseenda eest.

Seekordse Endla noortestuudio loo peategelane on Kristina (Grete Elviste), kes keskkooli lõpetamise eel leiab end täiesti üksi jäänuna. Kõik hoiavad omaette, tegeldes sellega, et lõpetada kool võimalikult heade tulemustega, eliitkool ju nõuab lipu kõrgel hoidmist.

Eelkõige tunneb Kristina puudust oma vennast Robertist (Karl Verlin), kellega ta on pärast vanemate traagilist hukkumist jäänud siia maailma kahekesi. Vend on pühendunud koolilõpetamisele ja tegeleb enda probleemidega.

Samasugune üksindustunne on tuttav neilegi, kelle vanemad on välismaale tööle läinud. Näiteid, kus lapsed on üksi, leiab Eesti elust palju. Ühiskond on pered lõhkunud ja selle tõttu kannatavad eelkõige lapsed. Nad peavad ise toime tulema kõigi probleemidega.

Olulist rolli ei mängi selles lavastuses aga otsene armukolmnurk, vaid läbiv armukadedus peategelase Kristina, tema venna Roberti, tolle tüdruku Sandra (Karolin Kaup või Sandra Tarjus) ja klassi priimuse Mirteli (Carolina Tagobert) vahel. Noored võitlevad läbivalt üksteise tähelepanu eest ja tunnevad kadedust nende suhtes, kes tähelepanu saavad.

Roberti toakaaslane Andres (Mikk Pärg) on huvitav intellektuaalne karakter, kes kohati meenutab teleekraanil jooksva krimisarja obsessiiv-kompulsiivset peategelast detektiiv Monki: reeglid isikliku ruumi suhtes, tema koristuskapp peab korras olema ja keegi ei tohi tema tugitoolis istuda.

Andrese puhul on tegemist vaatlejaga, kes ei sekku võõrastesse asjadesse isegi siis, kui on mindud liiga kaugele. Ta on nagu kärbes seinal: teab ja kuuleb kõike, kuid ei tee midagi. See paneb vaatajana mõtlema, et me võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele, mis toimub meie ümber.

Ebatüüpiline noortelugu

Lavastuses tähendab üle piiri minek valetamist, varjamist, süü teiste kaela veeretamist. Kõige muu kõrval ületatakse selles kohe kindlasti aususe ja vastastikuse austuse piir. Kui kord on üle piiri mindud, enam tagasi ei saa. Oled sunnitud üha rohkem valetama, et end „päästa“, mis tegelikult tõmbab veel sügavamale mudasse.

Seda näitab edukalt Kristina ja Sandra käitumine: tüdrukud mängivad Mirteli ees suuri sõbrannasid, et võita tema poolehoidu. Samal ajal plaanivad, kuidas temast lahti saada. Kristinagi valetab, et matemaatikaõpetaja tegi talle lähenemiskatse. „Sõbrannad“ viivad Mirteli eksamitööde kopeerimiseni.

Väga meeldiv oli näha, et noorteetendus ei sisalda selliste tükkide puhul juba pea kohustuslikuks saanud suitsu-narkot-alkot. Harilikust tunduvalt vähem on ka krõbedaid sõnu, mille asemel peaks kõlama “piiks”. Kui aus olla, on need ära tüüdanud, üle kasutatud ja huvitav on näha midagi erinevat. Seega, tavalise noorteka sisu puudumine teeb etenduse haaravaks ja hästi jälgitavaks.

Enne etendust olin lugenud, et lugu räägib eliitkoolist – lavastus pälvis suurel hulgal netikommentaare. Jah, tegemist on küll teatud tüüpi koolikeskkonnaga, kuid see annab loole tausta ega osutu primaarseks. Palju tuleb juttu koolilõpu pingetest ja eesmärkidest, mida noored ise või nende vanemad on seadnud. Seega võib lavastust soovitada nii noortele kui lapsevanematele.

 

Teater

Uuslavastustega seoses kuulutas Endla teater koostöös Pärnu Postimehega kooliõpilaste seas välja noorte teatrikriitikute konkursi, mille paremad tööd avaldatakse teatri kodulehel ja järgemööda ka Pärnu Postimehes.