Pärnus on lahvatanud terav konflikt avaliku ja erahuvi vahel. Põhjuseks neokapitalismi peamine tõukejõud – lõputu ahnus, mis suleb mõistlikugi mehe silmad. Ükski investor ei paiguta oma raha põhjaliku analüüsi ega läbimõeldud investeerimisprojektita, mille hulka kuulub enne kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimist kogutud informatsioon tegutsemisväljavaadete kohta ostetaval kinnistul.
Infovaldajad on pidevas rahahädas linnavalitsused, mis investeerijate rahaga koostatud planeeringute abil loovad rahapaigutamise võimalusi oma haldusalal. Linnavalitsused, välja arvatud Tallinn, üldjuhul ise midagi ei ehita, kuid neil on võim ja vägi avalike ning erahuvide üle otsustada.
Ma ei tea, kes ja mis kaalutlustel andis Olerexile enne Riia maantee 116 kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimist lubaduse lammutada Pärnu reisijate raudteejaama hooned. Lubaja pidi teadma, et linna üldplaneering ja 21. veebruaril 2002 kehtestatud ”Riia maantee – Papiniidu – raudtee vahelise maa-ala detailplaneering” nimetatud hoonete lammutamist ette ei näe.
Isegi jaamahoonete alune maa jäeti 2002. aastal transpordimaaks. Lubaja käitunuks korrektselt siis, kui lubaduse aluseks olnuks Riia maantee 116 kinnistu uus detailplaneering. Aga selle koostamine nõudnuks aega ja – mis kõige hullem – avalikustamist ja linnaelanike osavõttu planeeringu arutelust.
Mis olid võetud riski põhjused?
Vastutavad linnaametnikud kinnitavad, et kütusefirma võib koostada ehitusprojekti 2002. aasta detailplaneeringu alusel, mis olemasolevate hoonete kõrval võimaldab ehitada Raeküla parkmetsa kolmekorruselise ärihoone ehitusaluse pinnaga 700 ruutmeetrit ja mahuga 8400 kuupmeetrit!
Kes seisis linnaehituslikult nii arutu otsuse taga? Aus vastus on, et 2002. aastal Pärnus võimul olnud erakonnad, nende kaudu maavanem, linnavolikogu ja -valitsuse tollane koosseis. Kelle huve teenis vastuvõetud otsus? Raeküla elanike, keskkonnakaitsjate ning Pärnu linnaehituse- ja arhitektuuri huve kindlasti mitte. Häbi on kolleegidest arhitektide pärast, kes sellise mänguga kaasa läksid.
Nii et tankla ehitamise soov on vaid algus. Järgneb suurem looduse hävitamine, kui linnavõim rahva survel uue detailplaneeringuga kätt ette ei pane.
Satuti lõksu
Vestlustes linnaametnikega ja Pärnu Postimehe veergudelgi on kõlama jäänud väide, et linnavalitsusel puudub õiguslik alus jaamahoonete lammutamist takistada. See väide ei ole õige, sest ei tugine seadusega linnavalitsusele ja maavanemale antud võimalustele teistsuguselt käituda – see tähendaks kütusefirmale antud lubaduse tühistamist. Seda ei ole juhtunud.
Linnavolikogu ja -valitsuse praegune koosseis on sattunud 2002. aasta linnavolikogu koosseisu seatud lõksu, millest väljarabelemine eeldab julgust ja kindlat poliitilist tahet kaitsta eelkõige oma tööandja, linnaelanike huve. Nende hulka ei kuulu kolmanda tankla ehitamine Raekülla, kus puuduvad muud normaalseks eluks ja puhkuseks vajalikud asutused-ettevõtted.
Kütusefirma survele järele andnud linnavalitsus andis 19. jaanuaril 2011 välja Riia maantee 116 kinnistul paiknevate hoonete lammutusloa, mis on selges vastolus 2002. aastal kehtestatud detailplaneeringu ja muude õigusaktidega. Lammutusloa andmist põhjendatakse kuni 2011. aasta maini kohvikuna tegutsenud ja raudteel sõitjate huve arvestanud Rae Café hoonete amortiseerumisega, mida kütusefirma tellimisel on hoonete õigusvastases lammutusprojektis väitnud OÜ Crustec.
Kas lammutusloa välja andnud linnavalitsus seda ise usub? Kiiruga kokkuklopsitud vale traagelniidid on liialt nähtavad.
30. jaanuaril esitasid Raeküla linnaosa elanike huve esindav MTÜ Selts Raeküla ja siinkirjutaja Pärnu linnavalitsusele vaide ehitusloa (lammutusloa) tühistamise kohta. Linnavalitsus ei ole vaideid tänini ümber lükanud.
Hoonete päästmiseks esitasid MTÜ Selts Raeküla ja MTÜ Kodanikujulgus 30. jaanuaril muinsuskaitseametile ettepaneku need ajutise kaitse alla võtta. 6. veebruaril esitas MTÜ Selts Raeküla Pärnu maavanemale avalduse järelevalve korras 19. jaanuaril välja antud ehitusloa kehtetuks tunnistamise toimingute tegemiseks.
Et lammutusluba ei olnud kooskõlas kehtivate seaduste ja õigusaktidega, pöördusid MTÜ Selts Raeküla ja MTÜ Õigustatud Ootus ühiskaebusega Tallinna halduskohtusse, et lammutusluba tühistataks. 8. veebruaril peatas halduskohus 8.–15. veebruaril linnavalitsuse ehitusloaga lubatud lammutustööd.
Halduskohtu 16. veebruari määrusega tagastati kaebajatele kaebus edasise kaebeõiguse puudumise tõttu ja jäeti rahuldamata AS Aqua Marina (enne AS Saare Olerex) ja linnavalitsuse taotlused kohtu rakendatud esialgse õiguskaitse meetme tühistamise suhtes.
Samal ajal märkis kohus, et esialgse õiguskaitse rakendamisega välditi jaamahoonete lammutamist, see oht oli ja on siiani reaalne.
16. veebruaril pikendas kohus õiguskaitset 15 päeva võrra ehk 2. märtsini, et võimaldada asjaosalistel vastuvõetud määruse peale edasi kaevata, uusi kaebusi esitada ja linnavalitsusel tekitatud sasipundar seadustele vastavalt lahendada. Muinsuskaitseametile anti võimalus lõpetada kõnealuste hoonete ajutise kaitse alla võtmise menetlus enne 2. märtsi.
Lammutusluba tuleks tühistada
Et MTÜ Selts Raeküla ja MTÜ Õigustatud Ootuse kaebuse menetlemine lõpetati ja Pärnu linnavalitsus taotles lammutusloa kehtivuse taastamist, esitasid kolm Raeküla elanikku oma ja avalike huvide kaitseks 20. veebruaril kohtule ühiskaebuse. Seda muu hulgas selleks, et maavanem, linnavolikogu ja -valitsus saaksid tunnistada eelkäijate ja enda tehtud vigu, pöördudes kinnistu Riia maantee 116 saatuse otsustamisel õiguslikult korrektsele teele.
Sama meelt on linnavolikogu planeeringukomisjongi, mis soovitas linnavalitsusel leida AS Aqua Marina tankla ehitamiseks uus asukoht ja algatada teemaplaneering Rail Balticu ja raudteejaama asukoha määramiseks.
Esimese sammuna sellel teel tuleks linnavalitsusel tühistada lammutusluba sellegi pärast, et 2002. aasta detailplaneeringu elluviimine on Rail Balticu arenduskavade ja välja ehitatud Via Baltica tõttu muutunud võimatuks. Seda on kinnitanud majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, välistades tankla rajamise raudtee ja Riia maantee vahelisele alale.
Pärnu reisijate raudteejaama hoonete mõttetust lammutamisest ja seal kasvava kõrghaljastuse päästmiseks ning avaliku huviga arvestamiseks on maavanema ja linnavalitsuse hea tahte korral veel võimalus. Kui aga peaks juhtuma, et kütusefirma huvid jäävad prevaleerima avaliku huvi ees, jääb sellele järgnev linnavalitsuse südametunnistusele.