Lindi külaseltsi esimees töötab koduhooldajana

Õigemini jagab MTÜ Lindi Külaselts 2007. aasta suve lõpuks valminud hoone allkorrusel tuba rahvamaja noorsoo- ja kultuuritöötaja Anneli Aasmaaga. See on kohaliku elu edendajate plaanipidamise ja kokkusaamise ruum.

“Päeval seal istuda pole aega, kuid õhtuti küll ja vahel päris pikalt. Kuigi akna taga on veel talv, teeme juba jaanipäevaks plaane,” räägib külaseltsi esimees Marge Massa.

Oma eesmärki näeb Audru valla ühe suurema küla nime kandev ja tuleval aastal kümneseks saav selts ligemale 300 elanikuga Lindi majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise arengu toetamises, elanike huvide ja vajaduste kaitsmises. Ühesõnaga: rannaäärse kodukoha elavdamises.

Käsitööait ja jäljemasin

“Külaseltsis on 53 hinge, üks avaldus on laua peal,” viitab poisipäine Marge kaustavirnale kirjutuslaual. “Rahva oma algatusel tuldi seltsi kokku, Milvi Andres oli asutajaliige, hämmastava vitaalsusega inimene, kultuuritegelane, kes hiljuti manala teele läks.”

Oma õla paneb lindilaste igale ettevõtmisele alla seltsi asutajaliige Jüri Kivirand.

“Ja pole vahet, mis küsimuses nõu või abi vaja on, ikka – Jüri, aita! Aga ilma lasteaia-algkooli pere ega selle juhataja ning heade mõtete autori Kaire Narvata ei saa kohe kindlasti läbi. Ja projekte, mis suuri asju lasevad korda saata, kirjutavad sellised meistrid nagu Maris Moorits ja Tiiu Kivirand. Nemad on meie külaseltsi liikumapanev jõud ja tugisammas ja see loetelu võiks pikk olla.”

Marge Massa jutu järgi tegeleb selts sellega, mida küla vajab. Kusjuures ühes ringis tiirlevad külaselts, kool, rahvamaja. Kas või sellepärast, et maakohas on tegijad enamasti ikka ühed ja samad ning kogukonna ettevõtmistes kaasalööjadki teada näod.

“Meie ainus tahe on, et inimestel oleks siin hea elada ja võimalus kodukülas vaba aega veeta,” kinnitab külaseltsi eestvedaja.

Talgupäevadel vabatahtliku töö tunde kokku ei lööda, küll tuleb projektipõhiselt ettevõetu kohta täita kaustatäis pabereid, et rahastajate tarvis iga sendi kulutamine täpselt oma lahtrisse saaks kirjutatud.

Viimastest ettevõtmistest nimetab jutukaaslane Lindi aasa. See jääb vana koolimaja taha Audru–Tõstamaa tee äärde. Aasa kasutavad kohalikud suviste kokkusaamiste ja jaanitule platsina, talviti vastlapäeva pidamise kohana. Nüüd on seal uus kõlakoda, valgustatud parkla ja lume minnes tärkab mullu külvatud muruseeme.

“Kevadel läheb lahti käsitööaida ehitamine, anname vanale aidale uue elu, käsitööks vajalike nii traditsiooniliste kui moodsate vahenditega sisustatult peaks see olema näputööhuviliste unistuste maa,” räägib mõttest innustunu. “Käsitöö on jälle au sisse tõusnud ja noored inimesed, noored naised on sellest vaimustunud. Tahame elustada vanu oskusi ja õppida uusi tehnikaid, pakkuda lastele põnevaid õpitube. Ühesõnaga: kõigile vanusegruppidele midagi.”

Aprillis algab käsitööaida ehitus ja suve lõppu on plaanitud soolaleivapidu.

Lumega võib Lindi külaselts hiilata ägeda masinaga, millega saab suusaradu sisse sõita. Ikka projektipõhiselt nagu arengu taganttõukamine meie ajal maakohas käib. “Esimesed rajad on sisse aetud, aga me ei vaata ainult oma nina ette, tahame, et kõik saaksid vallas sporti teha. Masinat saab meilt rentida, kellel on huvi kvaliteetseid suusaradu nautida,” ei hoia lindilased Marge sõnade kohaselt kümne küünega omast kinni.

Hoogne ametivahetus

Lindi külaseltsi esimeest teavad kohalikud ta põhitöö järgi: Marge Massa on koduhooldaja. Jürikuus saab tal selles südamesoojust ja hoolt nõudvas ametis kümme aastat täis.

“Tegin raamatupidamist, aga jäin tööta. Siis otsiti vallas eakatele koduhooldustöötajat. Saingi selle koha, kuid ega mul algul lihtne olnud, sest mu kokkupuuted eakatega olid napid ja vanaemade suhtlemiskogemustki polnud lapseeast võtta,” nendib naine. “Aastaid juba töötanuna mõistsin, et tahaks rohkem mõista ja osata, kasutasin võimalust, mis praegu on täiskasvanutele õppimisel antud, ja läksin Kuressaare ametikooli sotsiaalhooldust õppima.”

Saaremaa ametikooli sotsiaaltöö õpetajatest meenutab Marge hea sõnaga kursusejuhendaja Kai Rannastut kui oma õpilaste käekäigust hoolivat ja südamlikku inimest.

“Jälle olla koolilaps selle sõna otseses mõttes, teha tunnis vingerpusse – see oli vahva,” muheleb 50. aastates sesoonõppe võimalust kasutanud naine.

Kool pakkus väga häid ja põnevaid praktikakohti, kuigi tegeliku töö kogemuse on ta saanud koduvallas Jõõpre hooldekodus.

Tegevjuhendaja praktika läbis Marge Sõmera hooldekodus. Kuid koduriigi sotsiaalsüsteeemi ahtaid väljavaateid ja ametnike kirjutatud suuniseid ei anna kõrvutada kogemustega, mille saksa keelt valdav õppur sai Austrias lasteaias, Saksamaal vanurite ja Soomes dementsete hooldekodus.

“Viini lasteaias oli rühmas 25 eri rahvusest last, õed-vennad koos. Silma jäi, et kasvatajad tegelevad paberitega vähe, meeskasvatajaid on palju ja lastega lauldakse hästi palju, näiteks lauldakse päike välja või peletatakse jonnituju,” räägib Marge säravi silmi, nagu oleks ta tagasi Austria pealinnas. “Seal on teistsugune kultuuriruum oma tavade ja võimalustega, kuid kogemusi jagus, näiteks seegi, et lastel lastakse alustatud mäng lõpuni mängida, see toetab töö lõpuniviimise põhimõtet.”

Eakate mõistmiseks tulebki alustada laste mõistmisest, leiab jutukaaslane. Kuressaare ametikoolis andis ta lapsehoidja kutseeksami ja nimetab ennast, naeratus näol, kutsetunnistusega vanaemaks.

Koduhooldaja argipäevad veerevad õhtusse eakate aitamisega. Mõni tuleb juurde, mõni läheb vikerkaare taha. Autoroolis tuleb olla palju, sest piirkond on suur.

“Aitan neil igapäevatoimingutega omas kodus toime tulla, toon apteegist ravimid, aitan dokumente täita. Vajadusel sõidame Audrusse perearstile või Pärnusse eriarsti juurde, siis annan neile võimaluse ise poes käia ja oma meele järele kaupa valida – see lisab eakatele väärikust.”

Värvikad elulood

Koduküla Lindi, Liu, Marksa, Kabriste, Saulepa, Kõima kandis on Marge hooldada valdavalt üksi jäänud, igasugust elu näinud, pere ja laste kõrvalt rasket tööd rabanud eakad, enamjaolt naised. Paljusid vaevavad ägedad liigesehädad, kuid sellest rohkem painab asjaolu, et pole, kellega juttu ajada. Eakaaslastest sõbrannad kaovad, naabrid vahetuvad ja tihti võõraste vastu.

“Mõne eluloo olen üles kirjutanud, kuid peaks palju rohkem, sest iga inimese lugu on väga eriline, “ räägib Marge. “Tihti vaatame pildialbumeid, kus sees on nende noorus ja armsad inimesed. Nad tahavad mälestusi jagada, noorpõlve meenutada, jutustada, kuidas elu külas varem oli, kuidas nad koolis käisid …”

Audru valla hooldekodu asub Jõõpre külas, ümber ehitatud kunagise Bolševiku kolhoosi kontori-klubi hoonest. “Meil on teine ühiskond, peame leppima, et oleme arengu teel,” nendib Marge, kes näinud hooldeasutusi siin- ja sealpool koduriigi piiri.

“Saksamaal riiklikus hooldekodus praktikal tõdesin, kui palju on seal personali, iga kahe-kolme kliendi kohta on töötaja, kes neid äratab, peseb, kreemitab, juukseid sätib. Majas on juuksur, maniküüri ja pediküüri tegija, tegevusjuhendaja, söögilauda istuvad tõelised prouad, pärlid kaelas ja soengud peas, rõõmsad ja rahulolevad.”

Personali hulgas oli palju meeshooldajaid, sest see töö vajab palju füüsilist jõudu, eriti voodisse või ratastooli jäänute abistamisel.

Kaluriküla koloriit

Talvel on koduhooldaja parim sõber labidas. See peab olema pagasnikus käepärast, kui kellegi koduni viiv tee on tuisanud, kui on vaja kühveldada rada puukuuri, kaevu või postkastini.

“Mis on tarvis, seda teen,” kostab Marge, kes järgib lihtsat tõde: mida rohkem annad, seda rohkem saad vastu. Headust näiteks.

Külaseltsi eestvedajana nendib naine, et seda tööd ei saa üksinda teha, kogukond peab mõtetega toeks olema ja kaasa tulema.

Parun Linteni järgi kohanime saanud küla võtab ilmet. Kalasadamas valmis riigi toetusega uus kai, selle töö tellis MTÜ Lindi Sadamaarendus. Kevaditi popsuvad siit paadid merele ja noort rahvast liigub päriskodudesse. Sellepärast kipubki kool-lasteaed kitsaks jääma, kuigi see on uusim koolimaja, mis Pärnumaal sel sajandil Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi tellituna avatud.

“Kalurikülas on kogu aeg elu, see ei ole tühi olnud ja muutub aasta-aastalt ilusamaks. Ringi sõites näen: seal õitsevad vesiroosid tiigi peal, seal on pilliroog niidetud, nii et merele avaneb miljonivaade,” maalib Marge lumemineku järel avanevaid vaateid. “Pilliroo niitmine on tohutu töö, nii kui selja keerad, tuleb kohe jälle … Kunagi karjatati rannas loomi, nemad ei lasknud seda roogu kasvada. Kus meil siin esimene lehm on? Lindil ei ole vist enam ühtegi.”

Meretuulte embuses küla kujundavad need, kellel seal kodu. Pärnu jääb Lindilt pooletunnise autosõidu kaugusele, nii et linna tööelu tasakaalustajaks sobib maaliline maakoht neile, kellel siin on põlvkondi ühendavad juured.

Külaseltsi esimees ootab suvel enda poole ja hoida lapselapsi, kes vanaema kiisule pai teha ja maakohas vabalt lipata saavad. Aga õhtuti jääb tal veel aega teha käsitööd, õmmelda, metsas seenil käia ja Lindi Lappajate rahvatantsurühmas tantsida.