Siiri Oviir: Valitsus teerullil

Sotsiaalpartnerlus

Küsimus on sotsiaalpartnerluses ja inimeste vaadete, arvamuste, ideede, soovide ja huvide esindamises, seega kodanikuühiskonna arengus.

Paraku on meil kodanikuühiskonnaga nii, nagu on. Ühelt poolt koostatakse arengu- ja tegevuskavu, teisalt viidatakse igapäevases praktilises tegevuses välistele objektiivsetele asjaoludele, mis ei võimaldavat häid kavasid ellu viia.

Põhiline argument on, et majanduslikud olud nõuavad valitsusele suuremat otsustusvõimalust, see tähendab tegelikkuses võimu koondumist. Kõnealusel juhul siis peaministri raudsesse rusikasse.

Pikki aastaid on Eesti rahvast hirmutatud Edgar Savisaare diktatuuriga, nüüd hakkame kuidagi märkamatult jõudma Andrus Ansipi autokraatliku võimuni. Kui ikka peaminister pressikonverentsil põrutab, et meie (st valitsus) töötukassa suhtes järele ei anna, on nii-öelda viimane nael seina löödud ja igasugune diskussioon välistatud.

Kahjuks ei ole suutnud koalitsioonipartnerid IRListki probleemi näha laiemalt kui rahakasutamise aspektist. Samal ajal on selge, et valitsusele seadusandliku õiguse andmine töötukassa asjus tähendab riigistamist. Sõrm on antud, nüüd on võimalus võtta rusikas!

Igasuguse otsustamise a ja b on see, et mida laiemal alusel toimub otsuse formeerumine, seda vastuvõetavam on see laiemale avalikkusele.

Valitsuse käitumine töötukassa küsimuses on muidugi pikema protsessi tulemus, sest igasuguse dialoogi välistamist oleme juba aastaid näinud riigikogus suhetes opositsiooniga. Debateerimise, ühiskonna valupunktide pideva ja laialdase arutamise asemel käib vastandamine, oponendi ülbe naeruvääristamine – see on Eesti poliitika igapäevane arsenal. Nii et Eesti vapi kolme lõvi asemele võiks joonistada kolm teerulli.

Kuulatagu teistki poolt

Sotsiaalpartnerlus on töötukassa juhtumiga muudetud Eestis sõnakõlksuks. Et sellel on avaramad tagamaad, mitte ansiplik vimm Tarmo Kriisi või Harri Taliga vastu, võisid mõtlevad inimesed juba varem aimata. Nüüd ongi ilmunud välja kava, millega töövõimetuspensionide maksmine tahetakse anda töötukassale.

Põhjenduseks – nagu töötukassa raha suunamisel riigikassasse –, et nii on riigile soodsam. Justkui oleks riik midagi niivõrd ülimuslikku, kuhu tööandjad, ametiühingud ja suur hulk ametiühingutesse mittekuuluvaid töötajaid ei kuulukski.

Aga tegelikult, selle asemel et otsida teid, kuidas inimestele vähem töövõimetuspensioni maksta, peaks tähelepanu pöörama töövõimetuse põhjustele. Praegu on olukord sama kui 1990. lõpuaastate suure tööpuuduse järel.

Mäletame, kuidas tollane õiguskantsler Allar Jõks korduvalt rääkis 80 000 ravikindlustuseta inimese saatusest. Kes need 80 000 olid? Need olid meie pikaajalised töötud, kel puudus ligipääs arstiabile, kelle haigused muutusid krooniliseks ja kellest said töövõimetuspensionärid. Nüüd on olukord sama. Õppust võetud ei ole. Selmet aktiivselt tööhõivepoliitikaga tegelda, otsime kõverteid.

Olen veendunud, et kohe-kohe laekuvad Eesti ajalehtede toimetustesse Reformierakonna poliitiku kirjutised ettevõetu revolutsioonilisest mõjust Eesti majandusele ja kogu ühiskonnale, mida opositsionäärid, ammugi siis tavakodanikud ei ole võimelised mõistma. Ainult virisevad.

Tõestage, härrased valitsusliikmed, et see nii ei ole ja te aktsepteerite neid, kel on teistsugused vaated-arusaamad majanduse ja ühiskonna toimimisest ning kes suudavad ja tahavad välja pakkuda lahendusi ja neid avalikkuses kaitsta.

Kuulatagu teistki poolt – see antiikajast pärit põhimõte peaks nüüdseks olema Eesti ühiskonnas juurdunud. Ja kui see igapäevarahmeldustes ununeb, tuleb kodanikel seda valitsejatele meelde tuletada.

Sotsiaalpartnerluse kujunemiseks on läinud aastaid ja tema tõrgeteta toimimiseks tuleb vaeva näha. Tõsi, vaeva näha mõlemal poolel, ehkki selge on, et praegune initsiatiiv peab tulema valitsuselt. Kui valitsus muidugi tunneb vastutust ühiskonna arengu eest.