Lindi külas elav jahimees Kuusik on koeri kasvatanud 35 aastat. Talle kuuluva Kotkapesa kenneli aedikutes klähvivad praegu seitse Vene ja Lääne-Siberi laikat ja üks Vene hagijas, toas peremehetsevad taksid Lord ja Liisa.

Kui mees laikade aedikute juurde astub, et paar koera pildistamise tarvis rihma otsa võtta, läheb laikade hulgas lahti energiline sebimine: igaüks loodab, et peremees just tema valib. Rihma saab kaela poolteiseaastane Ikar, tema kõrval kargleb kannatamatusest kummipallina nelja-aastane Halli.

Fotosessiooni lõppedes tagasi aeda paigutatud laikade nägudelt peegeldub ilmselge pettumus: kas metsaminekut ei tulegi? Ilmne narrimine!

“Neile on metsaskäigud väga tähtsad,” märgib peremees koeri patsutades. “Saan korraga jahile võtta neli koera ja need, kes parajasti koju peavad jääma, põrnitsevad väga altkulmu ja teevad draamat.”

Sel talvel on Kuusiku koertel palju tööd olnud ja jahihooaega võib edukaks pidada. Sigade arvukus on kõrge, küll kahaneb aina kitsede ja rebaste populatsioon, esimestel karmide talvede, teistel leviva kärntõve tõttu.

Vene ja Soome laikad

Jahti pidas Kuusiku isagi ja nende peres on jahikoeri alati olnud. Kennel sündis koerapidamise loogilise jätkuna. Algul polnud mehel plaanis kutsikatega asjatada, siis aga sattusid peresse väga heade tõuomadustega koerad, kelle geneetilist materjali olnuks kahju kasutamata jätta.

Aastaid tagasi toodi Lääne-Siberi laikasid põhiliselt Venemaalt. Kuusikul õnnestus jahikoerte võistlusel “Balti matš” sõlmida sidemed soomlastega ja paluda neil Eestisse saata paar heade vanematega laikat.

Peagi jõudis Soomest kohale kaks kutsikat, kellest üks paraku kuu aja pärast suri. Teisest, Rambo hüüdnime kandvast koerast sai suurepärane jahimees, kes isaks paljudele samuti tublidele kutsikatele. Kuusik jättis mõne kutsika endale “tagavaraks” ja 2003. aastal registreeriti Kotkapesa kennel.

Jahikoerte valikul jälgitakse Kuusiku sõnade järgi seda, millise saaklooma peale kutsikate vanemad “töötavad”. Venemaal aretati laikasid põhiliselt karusloomade, nagu soobli, nugise ja orava jahtimiseks, kuna Siberis on need oluline jahisaak. Vanasti võis hea karusloomakütt kuuga teenida aastapalga.

Nii jäid aastaid tagasi tagaplaanile need laikade tõuliinid, mille esindajad said hakkama suurulukite jahiga: põder, metssiga ja karu. Praegu on piirid lahti ja sobivate omadustega koerte leidmine lihtsam. Jahikoerte pidamist soodustavad Eestis ka metsloomade kõrge populatsioon ja head koerte õpetamisvõimalused.

Kuidas saab nunnust kutsikast jahikoer, kes ei karda metsas raevunud metssea või koguni karuga silmitsi seista?

“Seda tuleb juba kutsikate vanemate pealt vaadata,” seletab Kuusik. “Kui vanemad ja vanavanemad on kõvad jahimehed, areneb tõenäoliselt järglastelgi tugev jahiinstinkt.”

Kutsikat soovitatakse nelja kuni kuue kuuni pidevalt peremehe läheduses hoida, et tekiks inimesega side ja koera mõistus areneks.

Kuni poole aastani peaks jahikoerakutsikal olema vabadus oma kodumaja ümber vabalt joosta, et eri lõhnu tundma õppida ja iseseisvust kasvatada. Päevad läbi aedikus üksi konutav koer – ükskõik mis tõugu – ei õpi midagi.

Nelja- kuni kuuekuust kutsikat võetakse juba metsa lühikestele jalutuskäikudele metssigade söötmiskohta lõhnadega tutvuma või lastud jahisaaki nuusutama.

“Närida ja rapsida kütitud looma kallal kutsikas ei tohi,” paneb Kuusik pahaks osa jahimeeste kommet noor koer laipa ründama utsitada. “See pole soliidne, saaki mõnitada ei tohi. Koera töö lõpeb, kui saakloom on kütitud.”

Kollektiivsesse ajujahti üldjuhul kutsikaid ei kaasata, sest suur hulk inimesi, pasunad ja viled juhivad kutsika tähelepanu põhitöölt kõrvale. Samuti ei võeta päris jahile alla kaheksakuuseid koeri, kellel füüsis veel välja kujunemata. Jälgi ajama õpib kutsikas peremehega kahekesi töötades.

Noort koera õpetada võib vanem koer, eriti hästi aitavat vanema sõbra eeskuju “käima tõmmata” kutsikaid, kel nõrk jahiinstinkt. Jahimehed ütlevad, et mida varem saab koeral esimene uluk kütitud, seda parem.

Kuidas pidurdada siga?

Laikadele on iseloomulik ülemine haistmine: nad ei jookse jälgi harutades, nina maas, nagu hagijad jänestejahil, vaid püüavad lõhnu õhust. Nii raalib laika ühe jooksutiiruga läbi 300–800meetrise ala ümber peremehe. Saaklooma lõhn leitud, on laika ülesanne ulukile jälile jõuda ja tema käiku aeglustada, kuni kütid järele jõuavad.

Põdra puhul peab koer lähenema eestpoolt ja looma nina ees klähvimisega peatuma sundima. Metssiga ei tee 20kilose koerakribu hääleharjutustest enamasti väljagi, seepärast peab laika talle lähenema tagant ning korraks näksama. Siga peatub, et koerale koht kätte näidata, kütil on võimalus läheneda ja tulistada.

Samamoodi peatama peab laika karu, kuid Kuusiku jutu järgi tekitab ott enamikus koertes väga suurt hirmu ja teda rünnata julgeb kümnest koerast ehk kaks.

Eestis on koertega karujaht keelatud, sellepärast ei saa siin koeri karuga “harjutada”, küll aga metsseaga. Lätis olevat spetsiaalsed õppeväljakud, kus metsseakasvatajate käest ostetud prisked emised ja kuldid mõnusat turvalist elu elavad.

Õppepäevadel suhtuvat sead enda ümber klähvivatesse koertesse täie ülbusega ja panevad end igal juhul maksma: kärss koonu vastu seistes pole ligi 100kilosel isendil midagi karta.

“Kord tõstsid rohelised kära: mis te piinate sigu!” mäletab Kuusik. “Vastasin, et siseministeeriumis õpetatakse koeri inimesi kinni püüdma ja ründama. Kas see on moraalsem kui koera õppimine, kuidas iseend ja peremeest ründava sea eest kaitsta?”

Sõber, kolleeg ja elupäästja

Kuusikule pole koerad ainult tööloomad, vaid ustavad sõbrad, kes end tema kõrval jahimeestena tõestanud.

Vahel valmistavad neljajalgsed sõbrad muretki. Koerad võivad traavides küljed kokku panna ja mänguhoos peremehe vaateväljast kaduda. Õnneks aitavad jooksikuid leida tänapäevane teedevõrk ja GPS-saatjaga kaelarihmad, mille akud ei kesta paraku üle 30 tunni. Kui ööpäevaga koera ei õnnestu leida, võib vaid hea õnne peale loota.

Viimase nelja aasta jooksul on Kuusikul teadmata kaduma läinud kaks koera. “Ilmselt ühe lõi põdralehm maha, teine võis metssea rünnaku tagajärjel verest tühjaks joosta,” oletab mees kahjutundega hääles, lisades, et sigade purukslöödud koeri tuleb tal kokku õmmelda peaaegu igal talvel.

Jahimees meenutab aastaid tagasi kodu köögilaual koos veterinaariga tehtud operatsiooni, kus õmmeldi kinni ühe laika hirmuäratav puusahaav. “Haavast paistis puusaliiges välja, narkoos ei mõjunud, hoidsin koera kinni ja ta näris mu käed läbi, aga sai terveks ja töötas surmani,” mäletab Kuusik visa hingega koera.

Truud sõbrad võivad kriitilisel hetkel peremehe elugi päästa, mehel on rääkida mitmest sellisest juhtumist.

Kümneaastase poisina läks ta talvel koos jahimehega metsast haavatud metssiga otsima. Siga leiti noorendikust, loom ründas järsku, paiskas jahimehe pikali ja kukkus poisile otsa.

“Ma ei saanud oma kukkedega suuski jalast ära ega lumelt püsti, siga oli otsas,” kruvib Kuusik jutustades põnevust. “Mind päästis meie koer, kes hüppas seale selga. Siis sai jahimees kuidagi püssi kätte ja lasi sea maha. Ilma koerata oleks mul väga hullusti võinud minna.”

Veel on Kuusik kogenud, kuidas emis tal kärsaga lausa põlvede vahel seisab. “Vahtis mind ja puhus. Vaatasin vastu ja rääkisin nagu mees seaga, küsisin: mis sa nüüd minuga teha tahad?” pajatab mees habemesse muiates. “Siis tuli koer ja segas vahele, siga läks minema …”

Külmakartmatud, tugevad ja inimeste suhtes sõbralikud laikad võivad peale jahipidamise kelkugi vedada. Päris perekoeraks Kuusik kavalanäolisi laikasid ei soovita, sest jahiinstinkt on neil tugev ja võib juhtuda, et metsas jalutades tuuakse jahmunud peremehe jalge ette kährikukutsikas või maal naabrite kana.