Ent õigus on Euroopa Komisjoni asepresidendil Siim Kallasel: iga valitsuse aeg saab kunagi otsa. Kuigi Euroopast paistab Eesti väga positiivsena, on riiki kaua juhtinud sama ideoloogiaga valitsus. Rahvas on tüdinenud.

Ilmselt tuleb veel kodanikualgatusi, millega kogutakse allkirju praeguse peaministri lahkumise poolt. Asju, mida Ansipile süüks panna, leidub.

Mis oleksid alternatiivid praegusele Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu võimukooslusele? Seda enam, et äsjase streigi ajal öeldi selgesti, et valitsusremonti kavas ei ole. Miks peakski, kui võimuerakondade reitingud on normaalsed ja häälte ülekaal riigikogus püsib.

Iseasi on peaministri väsimus. Kas Ansip ütles seda suusoojaks või mõtles tõsiselt? Kuigi valitsusremonti kavas ei olevat, on peaministri koht Reformierakonna oma ja kui Ansipil peaks valitsusjuhi tööst suisa sinine olema, võiks ju edutada kedagi noorematest nii-öelda kätt proovima. Võimalike kandidaatide pink on täiesti olemas. Ometi jätaks selline käik poole pealt käegalöömise mulje. Kui võimuliit loodi, siis ikkagi plaaniga järgmiste korraliste valimisteni vastu pidada.

Valitsuse peamine probleem, millega praegu silmitsi seistakse, on inimeste ootused reaalselt tunda, et Eestil on läinud hästi. Need, kes ohverdasid oma palgast majandussurutise ajal kõige rohkem, soovivad, et taastataks vähemalt kriisieelne tase. Pärast õpetajaid tulevad oma palganõudmistega teiste vajalike ametite töötajad ja vajadus leida homse varna visatud probleemidele lahendused muutub aina pakilisemaks.