Dorota Hintzke on pärit Põhja-Poolast Wladystowowo kuurortlinnast, mis asub 60 kilomeetri kaugusel Gdanskist. 26aastane poolatar on tütarlapselikult pisikest kasvu, rõõmsameelse ja erksa silmavaatega, õppinud Gdanski ülikoolis vene filoloogiat.

Dorota kõneleb, et tahtis end õpetajana proovile panna kusagil välismaal ja Euroopa Liidu Comenius Assistantshipi haridusprogrammi kaudu see võimalus talle avanes.

Selle programmi raames saavad pedagoogiliste erialade üliõpilased või ülikoolilõpetajad, kes oma valitud erialal pole veel tööd teinud, minna praktikale ELi mõne teise riigi kooli. Koolis saavad nad õpetada enda ainet. Programmi eesmärk on tutvustada õpilastele võõrast kultuuri ja keelt. Välispraktika kestab kolm kuni üheksa kuud. Dorota soovis veeta välispraktikal kogu õppeaasta.

Tõstamaal ei ole igav

Poolatar jõudis Eestisse suve lõpus koos viie tudengiga: sama projekti raames õpetasid Tallinna koolides lapsi ungarlanna, rumeenlanna, hispaanlanna ja sakslanna, itaallanna andis tunde Väätsal. Ä-, õ- ja ö-tähe hääldamine tekitab Dorotas lapselikku rõõmu ja ta väänutab oma keelt mõnuga.

“Tahtsin olla kohapeal terve õppeaasta, sest paar kuud on liiga lühike aeg, et teise kultuuri sisse elada ja millestki aru saada,” seletab Dorota. Eestlastel on vaja aega, et nad sind usaldama hakkaksid ja omaks võtaksid. “Koostöö on praegu palju parem kui alguses. Ma ei kahetse, et tulin aastaks, isegi igav ei ole.”

Tõstamaal elab naine ühiselamus ja õpetab kohaliku kooli 7., 8., 10. ja 12. klassis vene keelt. Peale selle annab ta 5. ja 7. klassis inglise keelt.

“Kõige raskem on õpetada 7. klassis, kui neid on tunnis palju. Nad kipuvad oma ea tõttu olema super aktiivsed, aga katsun hakkama saada,” räägib Dorota.

Usinad ja rahumeelsed eestlased

Tõstamaa tundus Dorotale augustis kaunis ja suvine. Poola põhjaosas nii sooja ega päikeselist ilma suviti ei ole. Külalisele avaldasid kohe muljet külatänavad ja puumajad ja muidugi inimesed. Nii pisikeses asulas polnud ta seni elanud. Tõstamaalt Pärnusse on 50 kilomeetrit ja metsadega kaetud vahemaa on kiiresti ja kergelt läbitav. Poolas on iga kümne kilomeetri tagant linn ja poolesajakilomeetrist teed tuleb märksa kauem sõita kui Eestis.

Eesti on väikeriik ja siinne elu on paremini organiseeritud. Dorota arvates on imetlusväärne, et nii napil kogukonnal kui Tõstamaa on oma rahvamaja, käsitöökeskus, peod ja muud üritused. Eestlased on poolakaist palju kinnisemad ja rahulikumad, tänu oma iseloomule on neil kergem jõuda ühise eesmärgini.

Poolas seda ei ole. Poolakad on slaavlastele omaselt tundlikud, temperamentsed ja närvilised, tülitsevad väga palju ja seepärast jääb palju tegemata. Poolas kogunetakse üksteise pool, väikestes asulates rahvamaju ega noortekeskusi pole.

Tõstamaal tegelevad eri vanuses inimesed käsitööga enda rõõmuks. “Meil teevad käsitööd ainult vanamemmed, kes müüvad oma tehtut jaamades ja tänavanurkadel. Peamiselt sellepärast, et nad on vaesed,” kõneleb Dorota.

Nagu poolakad armastavad eestlasedki tantsida ja laulda. Siin on muidugi talv pikem kui Poolas, ehk sellepärast on Eesti linnades tänavad õhtuti tühjad. Eestlased armastavad kodus istuda. “Ehk see muutub, kui päevad on juba valgemad ja soojemad,” oletab õpetajanna. Poolas on tänavad igal aastaajal rahvarikkad.

Koolielu Poolas

Poola õpetajad streikisid kolm aastat tagasi ja saavutasid oma palganõudmised. Poolas streigitakse üldse palju sagedamini kui Eestis. Praegu streigivad Poolas meditsiiniõed, arstid ja farmerid, jutustab Dorota.

Selgub, et Poolas saab alustav noor pedagoog veel vähem palka kui tema Eesti kolleeg, aga aasta möödudes tõuseb Poolas tööd alustanud õpetaja palk märgatavalt.

Poolas on õpetajate normkoormus 20 tundi nädalas, Eestis 24 tundi. Poola õpetajatel oli enne streiki normkoormus 18 tundi nädalas, seda isegi klassijuhatajana. Palga tõstmisega suurendati koormustki.

Tõstamaa õpetajad istuvad pärast tunde koolis, et valmistuda järgmiseks koolipäevaks ja parandada vihikuid. Poolas viiakse töö koju kaasa.

Poolaski on e-kool levinud. Maakoolid on selles mõttes rohkem arenenud. Maakoolid on üldjuhul eliitkoolid ja seal on õpetajatel palju parem töötada. Maal saavad kooliõpetajad toetust, sest neil on suuremad kulutused, näiteks bensiinikulu. Poolas on tendents, et rikkad ja haritud inimesed elavad maal või linna lähedal. Linnades elab vaesem rahvas, kes põlvkondade kaupa on samas paigas elanud. Kes vähegi paremale järjele saab, kolib maale. Seepärast paiknevad kõige paremad ja prestiižikamad koolid maal. Õpilasigi on vähem. “See tundub kummaline, kuid nii see Poolas on,” kommenteerib Dorota.

Tõstamaa keskkool on väike ja näeb välja nagu erakool. Poolas oleks see tingimata erakool. Mõisakool – see on midagi väga erilist.

Dorota käib nädalavahetustel Pärnus ja suhtleb kreeklanna Lina, horvaat Niki, ameeriklanna Toni, prantslasest vabatahtliku Pierre-Marie ja eksootiliste tumedanahaliste tudengitega, kes õpivad kolledžis ja sattusid siia rumala tähelepanematuse tõttu. Nad ei olevat avaldusi kirjutades täpselt aru saanud, et Tartu ülikooli Pärnu kolledž ei asu Tartus.

Eestis on Dorota mai lõpuni ja siis tahab ta korraldada sõpradele rattatuuri Kihnu ning teha reisi Peterburi.

Poola naastes soovib naine suvevaheajal mõnes hotellis töötada ja samal ajal otsida algavaks õppeaastaks koolis tööd. See pole aga kerge. Vene keele õpetajana on Poolas veel raskem kui Eestis, sest Poola õpilased on vene keele vastu palju agressiivsemalt meelestatud kui eestlased. Dorota on kaalunud tööd mõnes rahvusvahelises organisatsioonis, kui koolis õpetajakohta ei leia.

Mis puutub suvevaheajal töötamisse, siis seda teevad Poolaski põhiliselt vabad ja vallalised noored õpetajad.