Tere taas, rattalegend Aavo Pikkuus!

Mees, kelle rattasport päästis võimalikust pätistumisest, osutus nii füüsiliselt kui vaimselt supermeheks (tunnistagem, tihti need võimed ju kokku ei satu), võites 1976. aastal Montreali olümpial NSV Liidu nelikuga 100 kilomeetri meeskonnasõidu, tuli 1977. aastal samal alal maailmameistriks, võitis individuaalselt korra ja meeskonnaga neli korda Rahutuuri, oli 1974-1978 Eesti parim sportlane.

Aavo, setu rahvusest Tartu agulipoiss, üks meie, lihtrahva seast, läks kui murdumatu võitleja rahva südamesse. Tema võitlustele ei elanud kaasa mitte üksnes spordisõprade pere, vaid kogu Eesti.

Legend elu ajal

Kui vaja, sõitis ta verisena edasi, kui tarvilikuks pidas, kakles keevaline Pikkuus nii rattateel kui mujal. Ta oli mees, kes sportlasena endale ega sõpradele liiga teha ei lasknud, ja võttis piduriteta pimedaid kurvegi, iseloomustati Pikkuusi.

Ägedalt elanud ja leegiga põlenud nüüd 58aastasest mitte just kõige parema tervisega Pikkuusist sündis uskumatuid legende, millel sageli siiski tõepõhi all.

“Käisin aastaid rattatrennis ja võistlesin koos Pikkuusiga,” rääkis mu kunagine sõjaväekaaslane. “Mäletan, kuidas ta C-klassi poisina koos B-klassiga Eesti krossi sõitis. Uhas end pildituks, kukkus kraavi, aga ajas püsti ja tuikus vastassuunas minema. Ta püüti kinni, vaadati, et silmad pahupidi, kisti rattalt maha. Aga Pikkuus rabeles end lahti ja läks ikka rajale. Järgmisel aastal startis ta A-klassi poisina meeste sõidus ja ladus seal kõigile. Jube tahtmine, jube mootor!”

Või teine lugu, mida rääkis kadunud kolleeg Aare Kreilis. Seitsmekümnendate rattaspordi superamatöör poolakas Ryszard Szurkowski olla kord talle nii tuttavas Varssavis pead raputanud, kui seal libedatel ja auklikel trammiteedel Rahutuuri mehed kiiruse maha võtsid või hoopis sadulast ronisid, aga Pikkuus mingi trikiga koos rattaga 11meetrise hüppe sooritas ja silmist kadus.

Tülinorijad pani paika

Olgu kolmaski legend. Oli see nüüd Averin või Ossokin, aga ühel neist NSVLi koondise meestest oli Moskva armeeülemuste käsk üleliidulisel velotuuril koondisse trügivat dünamolast Pikkuusi iga hinna eest pidurdada. Tundiski Pikkuus, et keegi tiris sadulast. Vaatas tagasi ja nägi irvitavat nägu. Aga see irve ei kestnud kaua.

Aavo haaras kõigepealt rattapumba ja virutas sõna lausumata. Siis pidas kinni ja näitas vennikesele, millist kitlit Tartu Veeriku kraaded anda oskavad.

Pärast oli muidugi pahandus ja „disklahv“, aga niisuguste võtetega tegi Pikkuus selgeks, et temaga tüli norida ei maksa. Ta teenis hüüdnime Nerusskii Tšjort ehk Mittevene Kurat.

Veel armeelastest – nende legendaarne treener Viktor Kapitonov on öelnud: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja ma võidan maailmas kõiki profimeeskondi.”

Nii tugev oli Pikkuus oma tippaastail ja on väga kahju, et ei Aavo ega rattamaailm saanud teada, mida suutnuks Pikkuus profina. Paraku murdsid NSV Liidu rattaülemused lubadust tolle aja kangelasi Itaaliasse elukutseliseks lasta ja äkiline Pikkuus tegi selle peale suure spordiga lõpparve.

Raamat Pikkuusi ägedast elust tuli ehe

Hakkas hoopis rallit sõitma, siis, tõsi küll, ebaõnnega pikitult, äri ajama. Lõi perekonna, kuhu kuuluvad elu suurimaks võiduks nimetatud abikaasa Laine, kolm tütart ja poeg. Tuli ajuripatsi kasvaja, rohtude ostmise nimel läks advokaat Viktor Kaasikule müüki Montreali olümpiakuld …

Vanu aegu värvikalt meenutavalt on Pikkuus oma tee spordiajakirjanik Gunnar Pressile ära rääkinud ja Press Aavo uskumatud lood tõsisest elust eraldi eksponeerinud. Mäletades Pikkuusi kangelastegude aastaid, julgen väita, et raamat “Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas” on üpris ehe.

Muuseas, Pikkuus on mäletamist mööda sõitnud Pärnu kevadistel tänavasõitudelgi. Ja näidanud Pärnu 6. keskkooli lastele Reiu laagris, kuidas seista rattaga paigal või hüpata oma viis-kuus meetrit. Tänaseks keskealised poisid vaatasid, suu lahti.

See oli aeg, kui 6. keskkooli kehalise kasvatuse õpetajad Reet Sarap ja Tiina Matvere organiseerisid menukaid spordipäevi. Käisid Pikkuus, vibulaskja Mati Vaikjärv, lauatennisistid Rein Lindmäe ja Igor Solopov, korvpallurid Aivar Kuusmaa ja Tiit Sokk.

Aga raamatut Pikkuusist soovitan soojalt. Mõni saab targemaks, mõnele tulevad põnevad ajad meelde. Tere taas, rattalegend Aavo Pikkuus!