Pärnu toidupankurite palk on andmisrõõm

Eesti toidupanga asutasid 2010. aasta märtsis Eesti-Hollandi heategevusfond Päikeselill ja Swedbank. Pärnu toidupank sai alguse 2009. aastal, kasvades välja EELK Pärnu Eliisabeti kiriku diakooniatööst. Panga prioriteet on aidata eeskätt lastega peresid, kes eri põhjustel raskustesse sattunud. Algul tehti puudust kannatavate perede leidmisel koostööd töötukassaga, nüüd linna ja valla sotsiaaltöötajatega.

Veebruaris sai Pärnus toidupangalt abi 70 peret 140 korral, maakonnas 90 peret.

Saiakesed, kaer ja eurospagetid

Rüütli 25 asuvas toidupangas algab tööpäev kell 11, kui kohale jõuavad juhataja Erika Kukk ja esimene vabatahtlik Sirje Laurimäe. Erika asub korraldama paberimajandust, Sirje pakkima kastidesse kuivaineid maakondade tarvis. Pärnumaal tehakse koostööd 11 omavalitsusega 20st. See tähendab, et mõni kord kuus tulevad valdade sotsiaaltöötajad linna ja viivad kaasa valmis pandud toidukraami, et see oma valla puudust kannatavate perede vahel laiali jagada.

Peagi saabuvad Selverist saadetud saiakotid. Nüüd saab tööd ka ajakirjanik, kuna küpsetised on tarvis väiksematesse kottidesse pakkida. Saiakesed näevad üsna kobedad välja.

Tuleb esimene külastaja, keskealine proua.

“Kuidas sul läheb?” pärib Sirje dokumentidest tulija nime otsides. “Pole viga,” vastab naine lauakese ääres istet võttes. Varem koka abilisena töötanud töötu naine loodab saada mõnes söögikohas suvel vähemalt hooajalist tööd. “Mul on nüüd isegi paber käes,” näitab proua Sirjele uhkusega oma elu esimest CVd.

Sirje laob naise ette lauale kuivainepakke, leiba ja saia. “Sellest on tükiks ajaks abi,” tänab pakisaaja. Töötutoetusest ja lasterahast jätkub, et mitte nälgida, aga menüü nõuab pingsat kombineerimist. Kui kahele lapsele tarvis jalanõusid või talvejopet, võtab ema oma jutu järgi lastest lahus elaval isal “rinnust kinni”. Muul ajal mees peret ei toetavat.

“Sina oled tubli, oskad süüa teha, sinu pere juba nälga ei jää,” kiidab Sirje klienti. “On neid, kes ei oska ja kes söökski päev läbi saiakesi või võileibu.”

Toidupanga vabatahtlikele on vahel kaerahelbepakkide peale nina kirtsutatud ja öeldud, et need ei taha pehmeks keeda. Üks härra olla väitnud, et linde ta ei pea ja kaerahelbeid vaja ei lähe, teine jälle küsivat alati teatud leivasorti, iga leib talle ei maitsevat.

Õnneks leidub pirtsakaid kliente vähe ja enamik on siiralt tänulikud igasuguse abi eest.

Magus teeb elu rõõmsamaks

Süüa tundub teha oskavat ka viie lapse ema, kes on toidukotti tassima appi võtnud teismelise tütre. Kleenuke naine räägib Sirjele, et “euroopa abimakarone” neil veel jätkub, aga mannat läheks küll vaja. Kahju, et riisi pole. Õli ja suhkrut küsivad kliendid kõige rohkem, paraku sõltub kõik sellest, mida parajasti annetatud on.

Järgmisele prouale pakutakse küll mannat, makarone ja leiba-saia, tema aga uurib, kas midagi magusat ei saaks. “Pojal on koolivaheaeg, talle väga maitsevad saiakesed,” tunnistab ta saiakotti vastu võttes.

Uhke kaptenimütsiga noor vaimupuudega mees on Sirje ja Erika vana tuttav. “Kas täna on ka su isal sünnipäev?” uurivad naised sõbraliku muigega. “Ei, aga meile tulevad külalised,” vastab mees õhinal. Erika tõstab makaronipakkide kõrvale külmikust võetud tordi ja noormehe nägu lööb üllatusest päikesena särama. Õnnelikult surub ta karbi kaenlasse ja tänab ohtrate kummarduste saatel.

Varem käis toidupangas üsna tihti kassi näoga mehi, kel tegelikult sissetulek pensioni ja toetuste näol olemas. Sirje räägib, et mõnda olla isegi nähtud toidupakikesi odekolonni vastu vahetamas.

Nüüd moodustavad toidupankurite pika töö tulemusena klientide põhiosa lastega pered. Nimekirjad, kellele pakki anda, saadavad toidupanka sotsiaaltöötajad.

Kui keegi hädaline esimest korda üle pangaukse astub, kuulavad naised ta ära ja soovitavad kõigepealt oma piirkonna sotsiaaltöötaja üles otsida. Kas või sellepärast, et riik ja linn oma töötajate kaudu teada saaksid, kuidas inimesed elavad. Märtsis on toidupanga nimekirjadesse lisandunud juba kümmekond uut nime.

“Meie pole eksperdid, sotsiaaltöötaja saab inimesele rääkida, millised toetusvõimalused on olemas,” seletab Erika.

Toetajad ja kirujad

Pärnu toidupanga igapäevased koostööpartnerid on Rimi, Suurejõe ja Mai Selver, toitu on saadud Eesti toidupangalt ja Euroopa abifondidest. Maxima ja Port Arturi toidukauplus on lubanud oma pinnal toidukogumiskampaaniaid korraldada.

Kampaaniad, kus inimesed ostetud toidust midagi toidupanga korvidesse saavad annetada, toovad panka enamasti kvaliteetset ja head kaupa, mida lausa rõõm peredele pakkuda.

Vahel saavad vabatahtlikud pahandada: soovitatakse minna riigikogu uste taha kerjama või vaestel tööle hakata või kuulutatakse, et abivajajad on niikuinii laisad ja joodikud.

“Nüüd eriti enam ei sõimata,” ütleb vabatahtlik Isabell Maripuu. “Inimesed hakkavad mõistma kodanikualgatuse põhimõtteid. On ka tänajaid ja jõudusoovijaid.”

“Raskesse olukorda võib sattuda igaüks väga erinevatel põhjustel, mõni lühiajaliselt, mõni pika perioodi vältel,” teab Erika panga klientide kohta öelda. “Meie pole eksperdid ega kohtumõistjad, ei näita näpuga, kas ja kus keegi oma elus vea on teinud. Meie teeme heategevust ja aitame peresid, sest igal juhul ei pea lapsed kannatama.”

Erika tänab kõiki inimesi, kes annetavad toitu kampaaniate raames või otse panka tuues. Eriti Viljandimaalt Kullamäe talust Jaan Silda, kes on annetanud ligi kaks tonni kartuleid.

Pankurite tasu on rõõm

Vabatahtlike seltskonnast, kes end humoorikalt toidupankuriteks nimetavad, moodustavad suure osa pensionärid, kes kogu elu teinud palgatööd ja soovivad nüüd midagi üksnes andmisrõõmu pärast teha. Särasilmsed, lahked ja erksa mõttega inimesed, keda ühendab kodus ühiskonna probleemide üle virisemise asemel tahe ise midagi ära teha.

“Toidupangas töötamise päev ilmestab kogu minu nädalat,” ütleb Eevi Pärnpuu siiralt. “Ma lausa ootan seda päeva, mul on oma kliendid, kes just mind tahavad näha ja juttu ajada.”

Sama kinnitab Sirje Laurimaa. “Mis ma korteris üksinda päevad läbi istun, tahan siin inimeste keskel olla ja midagi endast anda,” kinnitab ta.

Pensionipõlve pidavale endisele lasteaiajuhatajale Anne Antoniakile teevad rõõmu pakisaajate rahulolevad ja tänulikud näod, temagi tunnistab, et ootab iga “pangapäeva”.

Suur osa vabatahtlikest on kristlased eri kogudustest, sest Pärnu organisatsioon kasvas välja just kristlikust sotsiaaltööst – diakooniast.

“Saime algul kokku diakoonias, et üksteist oma muredes toetada, siis hakkasime teisi aitama,” meenutab algusest peale meeskonnas osalenud Eevi. “Algul rikastasime üksteise elu, siis teiste oma.” Erika lisab, et kristlased on sotsiaalsed inimesed: nad on iseennast korda teinud ja tahavad ühiskonnaski midagi paremaks muuta.

Peale töö saab Pärnu toidupankurite seltskond kokku ühiselt maalides ja lauldes, korraldatakse laagreid. Neli vabatahtlikku õpib Tartu ülikooli Pärnu kolledžis vabatahtlike kursusel. Koostööd tehakse kolledži sotsiaaltöö tudengite ja teiste vabatahtlikega, kes aitavad näiteks kauplustes kampaaniaid korraldada.

Märka vaesust kogukonnas

Päeva teisel poolel algab toidupangas vabatahtlike koosolek. Algul räägitakse igapäevatööst, lõpuks jõutakse välja üldisemate vaesust puudutavate teemadeni. Miks mõni inimene suudab raskest olukorrast välja rabelda, mõni aga püsib abistatavate nimekirjas aastaid? Kas neil on kõigest ükskõik või nad ei oskagi oma eluga toime tulla?

Vabatahtlikke paneb imestama Eesti Ekspressis ilmunud lugu puudega üksikisast, kes kolme lapsega poolnäljas elab. Kas tõesti sotsiaaltöötajad ei saa aidata? “Kogukond peaks oma naabritel silma peal hoidma, külas ju kõik tunnevad üksteist,” pakuvad naised. “Ja hädalised ise suu lahti tegema. Kõik inimesed ei teagi, et on ette nähtud sotsiaaltoetused.”

Eestis puudust kannatavate perede täpset arvu ei tea keegi. Et iga viies pere puuduses elaks, nagu meedias on oletatud, vabatahtlikud väga ei usu.

Teisalt ei usu naised sedagi, et toidupankuritel ühel kenal päeval töö otsa saab. “Toidupangad olid Euroopas juba enne kriisi ja ilmselt vajadus nende järele säilib,” ütleb Erika. “Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn ütleb, et vaesed on alati meie ümber.”

Viimane selle päeva külaline toidupangas on Pärnumaa lasterikaste perede liidu volinik Tiiu Luur, kes tassib autosse toidukastid Vändra kandi suurperede tarvis. “Kõik tublid pered, paraku on maal tööd veel raskem leida kui linnas, mõnikord ei piisa väikesest palgast isegi transpordikulude katmiseks,” teab ta.