Maies ei ole pesa teinud pettumus, vaid imestus ja uus tarkus ehk “mis sulle võib hea olla, ei pruugi sama tähendada teisele”.

Kui Maie hakkas Andiga koos elama (mõlema nimed muudetud), ei teinud ta endale mingeid illusioone: mehel olid esimesest abielust juba lapsed, keda peamiselt naine kasvatas. Andi oskas hinge pugeda ja Maie mõtles, et proovib kooselu ära. Mees justkui kleepis end tema külge ja tema koju. Maie kümneaastane tütar otsustas asja ära: “Lahe onu. Las olla.”

Maiel käis mitu korda läbi pea, et isata kasvanud tüdrukul on ehk soov kedagi kodus issiks hüüda, emmetamist oli kogu aeg.

 Igaks juhuks hoiatas ema tütart: võib juhtuda, et sinu “issi” läheb ühel heal päeval tagasi oma laste juurde, kes teda ka “issiks” hüüavad. Tütar nosis õuna, vaikis natuke ja kostis selle peale vaid: “Ahsoo!” Maie tundis, et tegi õigesti. “Aga see oli meie omavaheline jutt ja sellest me rohkem ei räägi, eks?” hoiatas ta tütart. “Okei,” tuli õunaampsude vahelt.

Loomu poolest lustiline

Maiel ja ta tütrel oli lõbus. Andi lustiline loomus lõi kodust vaikuse minema, asemele voogas otsekui salvest nalja ja naeru, anekdoote ja jutte uskumatutest seiklustest.

Maie sõbrannagi imestas: “No kus on ikka naljamees, sellist iga pere peenras ei kasva!” Ehkki Andi mingit erilist materiaalset tuge Maiele ei pakkunud – ikkagi omal lapsed –, ei hoolinud Maie sellest. Peaasi, et on lahe olla. Oligi. Välja arvatud hetked, kui Andi teatas, et läheb nüüd oma vanale perele külla. Paariks päevaks.

“Meil on sinuga ju moodne kooselu: sinu lapsed ja minu lapsed, pea need meie lapsedki ei tule,” vaimutses mees.

Pisut see esimene minek ja järgmisedki ju naise hinge puudutasid: iga kord tundis ta rinnus imelikku pigistust. Selline käitumine oli Maie meelest siiski ilus ja suu ei seadnud valmis ühtegi etteheidet. Pigem vastupidi. Maie pidas meeste juures lugu perehoidmisest ja nii ta tunnustaski Andit sõbranna kuuldes: “Hoolimine on kõige tähtsam. Kui kooselu ei ole klappinud, peab hoolimine ometi jääma. Nii on ka lastel kergem, toetav isa ikka olemas.”

Maie veetis nädalavahetused, kui mees oma laste juures käis, tütrega. Jalutati mere ääres, söödi pargipingil marketist kaasa ostetud jogurtit, otsiti raamatukogust juturaamatuid koduseks lugemiseks. Ühel õhtupoolikul nuias tütar, et võiks kinno minna. Maie vaatas kella ja arvutas: tunni-poolteisene lastefilm väga hilja ei lõpe. Lähme! Läbi pargi oli bussipeatusse kümne minuti tee.

“Vaata, meie issi!” jäi tütar korraga seisma. Varjulises kohas pargipingil istus Andi naisega, kelle paisunud piht Maiele kohe silma hakkas. Pilt, mida silmad pakkusid, oli nii uskumatu, et Maie nad hetkeks sulges. Koos tütrega seisti keset teed, varjuks põõsa oksad. Nad vaatasid ja isegi kuulsid, kuidas Andi räägib midagi naisele ja too muudkui naerab. Situatsioon oli kodust tuttav, ainult et nüüd naeris Andi naljade peale teine naine. Andi endist naist Maie teadis, oli temaga isegi vestelnud. See seal pingil oli võõras, kuid väga noor.

Maiele meenus keset vaikides seismist lubadus, mida ta sõbrannale muudkui kinnitanud: “Ma ei tee mingeid illusioone!” Tundus, et on aeg seda lauset korrata.

Tütar sikutas käest: “Lähme, ütleme tere!” “Ei, ei sobi. Kiirustame koju,” hakkas Maiel rutt. “Aga me pidime ju kinno minema,” tuletas tütar meelde. “Õigus jah.” Lauset, mida ta nüüd ütles, kuulis Maie justkui kellegi teise öelduna. Niivõrd palju kahtlusi kerkis temas korraga. Meelde tuli mehe aadressil sagedasti kuuldud “loomu poolest lustiline”.

”Tulite mind mõnitama või!”

Andi jõudis koju päev hiljem. Jutustas oma lastest ja tänas Maiet, kes nii mõistev on, et ei kapriisitse. Maie oli palunud tütart pargis nähtust vaikida ja helistas Andi eksnaisele. Too ei teadnud mehest midagi. Isegi raha, mida mees enam-vähem korralikult maksis, olevat seekord veel saamata.

Maie kattis õhtul laua, pani küünla põlema ja korkis veinipudeli lahti. “Milline naine!” õhkas Andi lustiliselt. “Ilmselt saad sa veel kord samamoodi õhata,” tögas Maie mõttes saabuvale jutuajamisele mõeldes. Ta otsustas mängida kohe täispangale ja küsis: “Millal su uue armastuse laps sünnib?”

Andi pidi veini kurku tõmbama, aga kogus end kibekähku ja teatas osavalt: “Jumal seda teab. Arvestus sassis.” Maie ootas vaikides täpsemat selgitust. Seda ei tulnud. Andi tõusis, läks akna alla ja vahtis välja. Maie kõneles vaikselt, aga kindlal toonil edasi: “Kui see on sinu laps, siis ole mees ja koli temakese juurde, lapseootus on närviline aeg. Pealegi pole sul ju siin minu juures asjugi.”

Paistis, kuidas Andi noogutas. Justkui oleks Maie rääkinud taldrikust laual, mis tuleks tõsta kraanikaussi. Nii endastmõistetav oli see noogutus. Ja läinud ta oligi. Maiele polnud see nii kerge, kuid üks peatäis patja nutetud silmavett tegi olemise kergemaks.

“Olen tahtnud nii elada, et asjad oleksid selged. Andi eksnaisega see õnnestus – rääkisime, mõistsime teineteist. Lubasin talle isegi abiks olla, kui vajadus tuleb. Nüüd tahan Andi järjekordse vallutusega tuttavaks saada. Ikka et rahulikult edasi elada. Me ei pea ju tülitsema. Ja kui laps sünnib, tahaks mu tütar kindlasti nii pisikest inimest vaatamas käia. Rahu on sellele noorele daamilegi vaja – ootab ju last!” arutles Maie sõbranna ees.

Too kippus keelitama: “Oota nüüd! Sa ei tunne teda, ei tea temast midagi. Anna aega. Kuhu sa nii kiiresti trügid? Ja oled sa üldse kindel, et Andi tema juurde jääb? Sellise temperamentse mehe puhul poleks ime, kui veel keegi kuskil titeootel on.”

Maie oli aga otsustanud. Ehkki teadis: kerge see pole. Nii leidis üks hämar õhtutund Maie kena aiaga eramu välisukse eest. Ta valis aja, kui Andi oli tööl. Avama tuli daam pargipingilt, kõhuke kui pall ees. Maie tundis, kuidas üle ukseläve astudes astus ta üle oma südame, sest pea hakkas kahtlaselt ringi käima. Siis hingas ta sügavalt, naeratas ja võttis kotist koogikarbi, pani lauale ja tutvustas end. Noor daam jäi keset tuba seisma: “Tulite mind mõnitama või?”

Kuidas Maie ka püüdis selgitada, et ta tahab vaid vestelda, et ta ei taha kõõrdivaatamisi ja soovib säilitada sõbrasuhteid, et ta mõistab Andi valikut, ei mõjunud need sõnad lapseootel naisele üldse. Maie jutt oli kui hane selga vesi. Kõigel oli noore naise arvates võltsi sõbralikkuse oreool. Isegi kohvi ei läinud ta üles panema ja kook jäigi karpi.

 “Mina ei taha Andi eksidest mitte midagi teada,” jõudis Maieni kile hääl. “Minul pole nendega asja. Elagu igaüks oma elu ja teie jätke mind rahule. Kas ma pean tõesti uskuma nii mesist juttu sõprusest ja normaalsest läbisaamisest? Teate, teeme nii, et ma pole teid näinud ega näe enam. Ükskõik, kus kokku saame, mina teid ei tunne ega tahagi tunda. Punkt loole! Nüüd minge ära ja ärge mind enam mõnitama tulge!”

“Mõnel naisel on ikka vähe mõistust!” mõtles Maie koduteel. Aga ta polnud enam kindel, kumma kohta see lause rohkem käis, kas tema enda või noore daami aadressil.

“Ja mõnel mehel on nii suur tung uude suhtesse, et pole aega naist tundmagi õppida,” mõtles ta edasi. “Vaene Andi! Aga eks ütle vanarahvaski: kes kõik nõmmed nõtkub, see kõik marjadki ära maitseb.” Maie krimpsutas nägu, tundes seda maitset, mis Andil veel tundmata.