Aime Unt peab proovikiviks laval toa kujundamist

Unt on varem kujundanud Endlas viis lavastust, varasemad Vello Rummo ja Ingo Normeti ajal, viimasena Margus Kasterpalu “Karge meri” ja “Hingede öö”.

“Puhkamas ma Pärnus pole käinud, aga siin on mul mõni sõber ja muidugi hästi toredad teatriinimesed,” ütleb Unt, kes praegu tegutseb vabakutselise kunstnikuna. “Oma rahva pärast teatris võtsin selle tööpakkumise vastu, alati meenutan ja kiidan neid inimesi, kes siin töö- ja õmbluskodades töötavad. Nad vastutavad oma töö eest ja meil pole suhtlemisel tõlki vaja,” tunnustab ta.

Tuba teha on raske

“Sinikate” lavastuse kujundus ei tulnud kunstnikule oma jutu järgi kergelt kätte. Osa loo tegevusest toimub tubases miljöös, Undile aga meeldivad rohkem avarate raamidega ülesanded, eriti ulmelised või ajaloolised kujundused.

“Ma pole väga olustiku- ega realismiinimene ning kujundada laval tavalist tuba, kus on toolid-lauad ja aknad-uksed, on mulle kõige hirmsam,” loeb Unt “Sinikaid” väljakutseks. “Olen seda õppinud ja teinud, aga see pole mu lemmik.”

Lavastuse teises vaatuses saab kunstnik rohkem fantaasiat rakendada. Keerukas loos otsivad tegelased iseennast ja Unt püüab lavastuse mõttele kaasa aidata.

“Mina loon ruumi, lavastuse visuaalse külje ja kostüümid,” seletab Unt oma töö põhimõtteid. “Kui need aitavad rollilahendustele ja lavastuse tervikutunnetusele kaasa ja saali kandub midagi sellest esteetikast, on minu ülesanne täidetud. “Sinikad” on hästi huvitav ja raske töö olnud.”

“Sinikad” sünnib Endla suurel laval. Undil pole lava suhtes eelistusi, ta on töötanud Tallinnas nii draama- kui linnateatris, viimasena mainitus on kõik lavad väikesed. Tema jutu järgi annab ruumikas lava kunstnikule enam võimalusi end “vabaks lasta”, väike lava sunnib rohkem täpsusele.

“Suurel laval võib olla 17 asja, millest võib-olla kaks pole nii õnnestunud ja detailides täpsed, aga seda ei panda vahest tähele,” teab kunstnik oma kogemustest. “Väiksel laval on kõik suures plaanis ja vale tuleb kohe välja.”

Lina, puit ja kivi laval

Iga dramaturgia küsib oma materjale ning sisu dikteerib, kas kunstnik loob kivise, puise või pehme lavapildi. Kui lavastus seda võimaldab, meeldib Undile kasutada eestlastele omaseid materjale, tema lemmikud on pigem linased, takused ja puised kujundused, mitte marmor ja kiiskav kuld.

Teatrikunstnikel on praegu ühest küljest valida kõikvõimalike materjalide vahel, teisalt tuleb arvestada eelarvega. Unt meenutab, kuidas aastaid tagasi Soome teatris käies hämmastasid kohalike kunstnike töötingimused: kõik, mis sooviti, oli olemas. Ja kui polnud, telliti spetsiaalsetest vabrikutest Saksamaalt.

“Meil on praegu samamoodi,” nendib Unt Eesti teatrite kohta. “Siiski, omal ajal sundis väike valik olema leidlik ja seitsme asja vahel valida on lihtsam kui 17 vahel. Aga loomulikult annab suurem valik kunstnikule rohkem vabadust.”

Nõukogude ajal väga väikese materjalivaruga töötamine tingis vajaduse laval küllalt palju maalitud dekoratsioone kasutada. Maalimist nimetab Unt tänini oma teiseks armastuseks ja tema töid kohtab näitustel tihti.

Tänapäeval lisatakse lavastustesse sageli vürtsi arvutimaailma ja videokunsti abiga. “Mina hindan väga käsitööd, aga käsitöö võib laval ka arvutiga tehtud olla,” ei pea Unt moodsaid trikke ülearuseks. “Sinikates“ on samuti arvutit kasutatud.

Üle 20 aasta pedagoogina töötanud Unt jälgib huviga õpilaste tegemisi. Õpetajana on ta kogenud, et tudengite mõttelendu ei tohi kunagi pidurdada kartuses, et teatris nende tiibu kärpima hakatakse.

“Pedagoogi ülesanne on õpilaste energiat ainult suunata sinna jõkke, kus ta peab voolama,” kinnitab endine õpetaja veendunult. “Olen noortele alati öelnud: julge mõelda, ära hoia end tagasi ideedes ega materjalides. Mul on suur rõõm oma õpilastest, kes teatrisse pidama jäänud.”