Kui guugeldate nime Tõnu Reim, saate esimese vastusena, et ta oli Eesti aednik ja aiandusinstruktor, kes lahkus siitilmast 1938. aasta jüripäeval, kuid täies elujõus ja pikkuses Tõnu Reim ulatab teile terekäe Saarde vallas Marana külas.
Neljanda põlve metsamees Tõnu Reim väärab isa arusaamu
1. aprill 2012, 08:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Tõnu Reim oli mu isa vanavanaisa vend,” ütleb AS Eesti Metsataime juhataja Tõnu Reim kolm inimpõlve tagasi tegutsenud mehe kohta, kes oli Keila põllutöökoolis aiandusõpetaja ja raamatu “Köögiviljakasvatus” autor.
Tema venna pojapojapoeg võib uhkusega väita, et loodushuvi on talle geenidega pärandatud.
“See on kogu aeg niimoodi olnud ja mul ei ole teistsugust mõtetki tekkinud,” kinnitab Tõnu Reim veel kord, istudes Kilingi-Nõmme metsamajandi ajast jäänud minevikuhõngulises kontorihoones, kus peeti arvestust Marana taimeaia töö ja tööliste üle. Nüüd on siin riigimetsa majandamise keskusele kuuluva metsaistikuid tootva suurettevõtte pärusmaa, mille tootmismaht peab jõudma 2015. aastaks 12 miljoni metsataimeni aastas.
Pändi tänava poiss
Voltveti metsatehnikumi direktori, metsandusteadlase Paul Reimi pojapoeg Tõnu tuli enda sõnutsi ringiga tagasi lapsepõlvemaile. Ta nimetab ennast Pändi tänava poisiks, sest nii kutsuti rahvasuus Sambla tänavat, mille äärde jääb ka koolimaja.
“Kolmanda klassini käisin Kilingi-Nõmme keskkoolis, siis moodustati metsainstituudi Kaarepere metsakatsejaam, isa läks sinna tööle,” seletab Tõnu ja meenutab, kuidas ta käis isa Mart Reimiga poisina suviti metsas kaasas teadusuuringuid tegemas.
Põllumajandusakadeemia (nüüd maaülikool) metsamajanduseriala diplom taskus, naasis Tõnu Reim sünnilinna, seal pakuti talle kui spetsialistile töölehakkamiseks parimaid võimalusi.
Kümme aastat tagasi, 15. märtsil 2002 AS Eesti Metsataime moodustamisega ühendati Marana puukooli töötajate aastakümnete pikkune metsataimede kasvatamise kogemus ja Soome ettevõtte OY Forelia metsataimede kassettides kasvatamise tehnoloogia.
See tähendab, et väljakutele külvamise asemel poetati kuuse- ja männiseemned turbaga täidetud pottidesse, suletud juurekavaga taimed kogusid elujõudu kasvuhoonetes. Neid on üleval kaheksa ja ühes katusealuses kasvatatud taimedest saab istuda 170 hektarit tulevast metsa.
Tänavune tootmismaht on kaheksa ja pool miljonit metsataime, hooajal saab siin tööd keskeltläbi 30 inimest.
Uudsed vaated
Tõnu isa, metsainsener ja metsamasinate looja Mart Reim on uuendusmeelne olnud kogu elu, kuid jäänud metsataimede kasvatamise suhtes oma vaadetele truuks.
“Isale potitaimed ei meeldi. Nagu konservatiivsed metsamehed ikka ei ole potitaimede pooldajad, nad ei arva sellest midagi. Nende järgi tuleb taimi kasvatada nii, nagu aastasadu on kasvatatud: avamaal, kus külvad ja hooldad vahelt,” seletab käbina kännu lähedale kukkunud poeg, kui rahvalikku võrdlust kasutada. “Isa on siin käinud, ta ei muuda oma põhimõtteid, aga ma ei taha tema eest rääkida, kuigi arvan, et tal midagi ette heita küll ei ole.”
Tõnu jutu järgi on sirgumas viies põlvkond Reime-metsamehi tema nooremast pojast.
“Noorem poeg on natuke nagu minu moodi, tundub, et metsandus on see, mis teda huvitab, aga ma ei taha mõjutada seda, igaühel on oma valik,” räägib isa. “Vanem poeg on valinud jõuelektroonika, keskmine on sõjaväes, aga paberite järgi juba arstiteaduskonda sisse saanud, nii et tema valik käib ema elukutse järgi. Aga see, kui pojad valivad vanemate eriala, näitab nende hinnangut sellele.”
Lõivumaksmine eluga
Eelkäijate hinnang on olnud ühene: metsandus. Sellele pühendumise eest on vanaisa Paul Reim, 17aastasena Vabadussõtta läinud ja 1929. aastast Voltveti metsaülem, hiljem metsakooli direktor ja Pärnus metsatööriistade töökoda pidanud mees, oma perega suurt lõivu maksnud.
Ta arreteeriti 14. juunil 1941 Voltveti metsakooli õppehoones, anti pool tundi aega, et ronida püssimeeste saatel väljas ootava auto kasti ning saadeti naise, kahe tütre ja kahe ja poole aastase poja Mardiga küüdirongiga Siberi teele. Hiljem said lähedased teada, et ta suri (?) 1942. aastal Sosva vangilaagris.
Tõnu on oma tegusat vanaisa, Erastvere tammiku rajajat ja Rockefelleri fondi kaudu Ameerikasse õppima kutsutud meest näinud vaid piltide pealt. Erastvere metskonna metsamuuseumis on vaadata Paul Reimi projekteeritud ja ehitatud külvireha, mida metsanduses laialdaselt kasutati.
“Isa tuli Siberist tagasi vahetult enne põllumajanduse akadeemiasse astumist, tal lubati kirjand kirjutada erandkorras vene keeles, sest eesti keelt ta nii hästi ei osanud. Kuigi tema ema, minu vanaema Elsa oli hariduselt keeleõpetaja ja nende kodune keel oli sealgi eesti keel,” teab Tõnu rääkida.
“Isa ei taha Siberi ajast rääkida, meenutused on talt poolvägisi välja võetud, see on ilmselt nii hull aeg olnud … Poisitempudest on ta natuke kõnelnud, sellest, et seal oli hästi lai jõgi, alguses elati muldonnides. Kuna ema oli õpetaja, sai ta seal tööd ja paremini hakkama, ma ei tea, kas anti jahu või olid elamistingimused natuke paremad.”
Metsaülema tammik
Maranal hakkavad peagi rohetama sellekevadised kuuse- ja männikülvid. Ühes kasvuhoones on pool miljonit metsataime. Jürikuu alguses võtab Eesti Metsataim kasutusele kaks uut kasvuhoonet, nende seadmestamine on lõppenud. Järgmisel kevadel saab sealt taimed lankidele istutada.
“Eestimaal kõige levinum puuliik on mänd. Vanaisa on uurinud alguses tammikuid, pärast haavikuid. Tamme kui puuliiki pole tööstuslikus mõttes mõtet kasvatada, aga vanaisa põhimõtte järgi võiks igal metsaülemal ikka üks enda rajatud tammeallee olla,” teab pojapoeg Tõnu Reim, kelle missioon on tulevastele põlvedele rohelise kulla kasvatamine.