Kambodža elu kulgeb Eesti omast aeglasemalt

Teet Roosaar
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sihanoukville’i randades pakutavad vähid. Kahe dollari eest saab viis suurt vähki, algul võidakse muidugi rohkem küsida.
Sihanoukville’i randades pakutavad vähid. Kahe dollari eest saab viis suurt vähki, algul võidakse muidugi rohkem küsida. Foto: Teet Roosaar

Kambodžas ärkavad inimesed kell viis ja lähevad magama üheksa paiku. Elurütmi dikteerib päike: kella 10ni on hea midagi ette võtta, 11–15 varju all olla ja õhtutunnid kodustega veeta.

Veebruaris ja märtsis läheb sealkandis valgeks kella kuue paiku ja päike loojub samuti kell kuus. Kaheksa paiku õhtul võib väljas veel vabalt üle 25 soojakraadi olla, päeval tõuseb õhutemperatuur 30 kraadini.

Eesti hotell Sihanoukville’is

Veetsin selle aasta puhkuse Vietnamis ja Kambodžas. Ajal, mil Eesti poliitikud vabariigi aastapäeva puhul üksteist õnnitlesid, võtsime Eesti hotellis viina. Laual olid täidetud munad, kiluvõileivad ja kartulisalat. Kui 30 eestlast Tõnis Mägi “Koidu” saatel laulis ja pitse kokku lõi, oli võimas tunne küll.

Osa eestlasi pageb talveks Taisse. Selle naaberriik Kambodža on vaesem ja odavam, kuid kohalikud eestlased näevad riigis ja eriti Sihanoukville’is määratut turismipotentsiaali.

Sihanoukville’is asuva Beach Road Hoteli esimese osa ehitasid Lauri Mattus, Rene Spitz ja Peter Katt 2007. aastal. “Käisime 2007. aasta jaanuaris siin Petsiga puhkamas. Eestis olid hinnad laes, nägime mereäärses kuurortlinnas potentsiaali,” meenutas Mattus.

Koju jõudnud, uuriti internetist seadusi ja kinnisvarainfot, suveks tuldi tagasi. Neljast võimalusest tundus poolik hotell randa viiva tee ääres kõige mõttekamana.

“Kohalik mees Kao Seng otsis partnerit. Kolm tuba oli valmis, lõhkusime kõik maha,” kõneles Mattus.

27 toaga hotelli, baari, restorani, kino ja reisiagentuuri projekti joonistasid mehed ruudulisse kaustikusse. Endale, sest ametivõimud seda ei tahtnud. Nemad eelistasid rohkem rohelist paberit.

2007. aasta detsembris sai hotell valmis. “Eestlasi hakkas käima, täitumus oli 90 protsenti,” lausus Mattus. Eestlased moodustavad klientidest vaid kümnendiku, peamine turundusnipp on bussidel vastas käimine.

2008. aastal liitus seltskonnaga Viljandi ettevõtja Taavi Kerner, kes esindas gruppi investoreid. 2009 kevadeks valmisid kõrvalkrundi arvelt veel 53 tuba ja bassein. Laiendatud hotelli aastaringne täitumus on Mattuse andmetel ligi 70 protsenti.

Eestlaste hotell asub maal, mille rendileping lõpeb 2021. aasta novembris. Pärast seda kuuluvad ehitised maaomanikule. Mattust see ei häiri: kolme alustaja investeering tasus end kolme aastaga.

Eestlaste ettevõtlus laieneb

Pärnuga võrreldava Kambodža kuurortlinna võimalused on paljude eestlaste meeli erutanud, kuid tegudeni jõudis neist üksnes Reiko Kross. Märtsi algusest avasid Mattus ja Kross Ocheuteali rannas baari.

Tallinnas Viru tänaval Helsinki Karaoket ja Talukõrtsi pidanud Krossile hakkas silma, et kõik rannabaarid on ühesugused ja enamik neist pannakse varakult kinni. Krossi mõte on kujundada baar mereteemaliseks ja võimaldada päeval rannas Vikerraadiot kuulata.

„Siin on viimane võimalus veel midagi arendada. Kui aasta veel molutada, on asjad müüdud,“ ütles Kross, kes kavatseb kümneks aastaks koos naisega Sihanoukville’i jääda.

Kohalik eestlaskond koosneb kümmekonnast inimesest, detsembrist märtsini puhkab siin veel paarkümmend eestlast. Kõrghooajal on Beach Road Hoteli mõnikord raske tuba saada, endast võiks varakult teada anda. Öömajata keegi muidugi ei jää: kogu rannaäärne tänav on hotelle ja noortehosteleid tulvil.

Turisti põhiprobleem on vältida tsüklisse sattumist. Elu on muretu, alkohol odav, merevesi soojem kui suvises Pärnus. Nägin inimesi, kes paari nädala asemel otsustasid terveks talveks Sihanoukville’i jääda ja Taist juba tüdinud on.

Enamasti on Beach Road Hotelis kaks eestlasest baaridaami, seekord sügisel Suurbritannias magistriõpingud lõpetanud Liina Karo ja Sandra Veinla.

Tüdrukud on tööl kuus päeva nädalas 15–23 ja saavad selle eest 100 dollarit kuus. Toit ja elamine on tasuta. Hotelli keskmine on 80–90 dollarit, Mattuse elukaaslane Tuuli Pärnaste teenib kahel kohal osalise tööajaga töötades umbes 300 dollarit kuus.

Esimest korda baaris ametis Veinla sõnutsi annab baaris töötamine suure elukogemuse. “Räägitakse igasuguseid jutte oma elust, näeb teisi inimesi,” selgitas ta. “Kodus peab õppima uuesti tuba koristama,” lisas Karo. Palgaga tuleb nende hinnangul kohapeal elades ilusasti välja.

Igaühel oma elu

Pärnaste jutu järgi on puhkajate, aasta läbi Sihanoukville’is elavate eestlaste ja khmeeride elu väga erinev. Puhkajad pidutsevad, uue kodumaa leidnud on 171-liikmelise Facebooki kommuuni kaudu üksteise eluga pidevalt kursis, kohalikud üritavad turistide arvelt teenida.

Pärnaste hinnangul ei pea khmeerid nälga kannatama, sest kala ja riisi on kogu aeg võtta. Samal ajal pole mingit pensionisüsteemi ega tervisekindlustust ja vanemate peamine lootus on lastel. Seetõttu sünnitatakse lapsed varakult, et hiljem nendele toetuda.

Sihanoukville’is kohtab palju tänavalapsi, kes kerjavad, korjavad pudeleid ja müüvad rannas käevõrusid. Kui sadamas sõjalaevad peatuvad, kihab madrustest kogu rannapuiestee ja lapsed ripuvad takjana neil küljes.

Pärnaste ei soovita lastele raha anda ega neilt midagi osta, sest see takistab neil toimetulekukeskustes eluks vajalike oskuste omandamist. Kui tänavalapsel õnnestub päevas müüa näiteks kümme ühedollarilist käevõru, on see küllalt suur ahvatlus, et õppimisele käega lüüa.

Mattuse jutu järgi on Kambodža rahvastik kõvasti kihistunud ja omavaheline kastisüsteem paigas. “Meie oleme ladna’d, aga kohalik on kuningas ja kõik jooksevad. Kui mina midagi ütlen, kurdavad nad, et valged sunnivad liigutama,“ kõneles ta.

Nii Mattuse kui Pärnaste hinnangul on khmeerid võrdlemisi laisad ja apaatsed. Hiinlased ja vietnamlased on ettevõtlikumad, Kambodža intelligents hävis 1975–1979 kestnud punaste khmeeride valitsemisajal.

Kambodža miinimumpalk on Mattuse andmetel 48 dollarit. Haridus on tasuline, heade hinnete nimel ei peljata altkäemaksu. “Kui laps annab õpetajale kümme dollarit ja tahab viit, siis see ka pannakse,” ütles Mattus.

Turistide kokkupuuted kohalikega on paratamatult pealiskaudsed. Käisin turul, kus müüjad võrkkiiges lesisid ja lihakered kõrval rippusid. Kala tükeldati lettide vahel põrandal, puuvilju müüdi hunnikutest.

Kambodža uhkus on Angkori arheoloogiline ala Siem Reapi lähedal. Kogu Siem Reapi turismimajandus on üles ehitatud 9.–15. sajandil selle lähedal asunud Khmeeri impeeriumi pealinna külastamisele, oska ainult valikuid langetada.

Ühest päevast piisab

Mõtlesin kodus, et uudistan Angkori varemeid kaks–kolm päeva. Tegelikult olin varahommikul alustades ja lõunal kolme paiku lõpetades palavusest üsna küps ning Angkor Watist, Angkor Thomist, Ta Prohmist ja paarist väiksemast templist oli enam kui küll.

Angkor Thom oli 12.–13. sajandil maailma suurim linn. Seal elas ligemale miljon inimest, samal ajal kui Londonis oli vaid 50 000 elanikku. Ammu enne, kui ristirüütlid Eesti vallutasid, oli khmeeridel oma, liivakivitahvlitele raiutud kirjakeel.

Angkor Wati ehk suure templi vaatab ära paari tunniga. Kasulik on sinna minna hommikul kella kuue paiku, mil tõusev päike templi kollase valgusega katab. Sama efekt tekib Indias Varanasis, kus jõeäärne valgus just hommikuti kõige imelisem on.

Angkor Thomi ehk suure linna keskel on astmikpüramiidikujuline hinduistlik Bayoni tempel, mis on ehitatud 13. sajandil. Arvasin varem, et Bayoni nelja suunda vaatavaid näokujusid on üks, tegelikult ei jõua neid kokkugi lugeda. Valitseja vaatab naeratades nelja ilmakaarde, et hoida oma 54 linnal silm peal.

Kindlustatud linnast idas asub Ta Prohm, mis on džunglipuude ja varemete põimumise tõttu üks turistide lemmikuid. Väga omapärane vaatepilt!

Aga kui varemed vaadatud ja vahepeal jääkastist võetud külma kookospähkli sisu tühjendatud, kipub lõpuks peale tüdimus. Hea, kui enne arheoloogilise ala külastamist Angkori kohta raamatuid loete ja Siem Reapis konditsioneeritud Angkori muuseumi külastate: keskpäeval on varemete vahel päris niiske ja palav.

Khmeeride õudused

Poolteist kuud tagasi näitas ETV dokumentaalfilmi punaste khmeeride teisest mehest Nuon Cheast. Filmi autor üritas teda rääkima saada ja mees väitis, et poliitiline juhtkond ei teadnud aastatel 1975–1979 toimunud üle kahe miljoni inimese tapmisest suurt midagi. Tegelikult on see „tore onu“ massimõrvar, kes lasi isegi väikesi lapsi piinata, rääkimata naistest ja meestest.

Phnom Penhis asuvas Tuol Slengi genotsiidimuuseumis (S-21 vanglas) on masendav. Koolimaja, kus varem õpetati lapsi, muudeti haigete sadistide eneseväljenduskohaks. Punased khmeerid oskasid piinamise viia täiuseni, lisades sellele mingi erilise asiaatliku jõhkruse.

Koolimaja eri osades hoiti eri tähtsusega vange. Osa said üksikkambri (näiteks varasema poliitilise liidri naine sülelapsega), osa tarvis ehitati klassiruumidesse tellistest või puidust 0,8 x 2 meetri suurused barakid.

Õnnelikud olid need, kel peagi surra õnnestus. Ma ei tahaks siin mitmesuguseid piinamismeetodeid kirjeldada, esemed ja fotod mõjusid niigi šokeerivalt. Ohvrite näopilte on klassitubade kaupa, teiste seas alla kümneaastasi lapsi.

Muuseumis jagatud brošüüri andmetel hoiti vange vanglas keskmiselt kaks kuni neli, poliitilisi vastaseid kuus–seitse kuud. Pärast info väljapumpamist vangid hukati. 1975. aastal käis hakklihamasinast läbi 154, 1976. aastal 2250, 1977. aastal 2350 ja 1978. aastal 5765 inimest. Need numbrid ei sisalda lapsi, keda punased khmeerid tapsid (ma ei tea, kas selles vanglas või üldse) ligi 20 000.

Hukkamistele vaatamata vaenlaste arv iga aastaga järjest suurenes, kuigi pealinn oli enamjaolt maale pagendatud. Eriti masendav oli näha fotodelt, kuidas rahvas 1975. aastal Phnom Penhi saabuvaid võitlejaid tervitas. Oleks nad ainult teadnud, mis neid ees ootab ... Lõpuks tulid khmeeride ajaloolised vaenlased vietnamlased 1979. aastal ja kukutasid Pol Pothi režiimi.

Võtke aeg maha

Minevikumõtteid ei tasu liiga kaua mõlgutada. Vahel on lihtsalt mõnus kohalikku elu nautida. Võtta klaasike suhkruroomahla (pandi kõrrega plastpudelisse ja anti kilekotiga jääpuru juurde), istuda maha ja avastada, et tädi müüb värskeid krevettidega kevadrulle. Rulle võib valmiskujul osta, aga ka ise riisipaberisse juurvilju ja krevette keerata ja need enne suhu pistmist pähklitega tšillikastmesse panna.

Liikluskultuur on täiesti erinev. Kambodžas on sekundeid lugeva tablooga valgusfoore, kiirust piiravaid liiklusmärke ja ülekäiguradu, kuid see veel ei tähenda, et nendest kinni peetakse.

Kui ristmik on enam-vähem tühi, sõidab rollerijuht punase tulega sellest üle, andes signaaliga enda olemasolust märku. Kiirused on sellised, et jõuaks suurema masina läbilaskmiseks hoo maha võtta ja jalakäijast mööda manööverdada.

Jalakäijad peavad liikuma piki sõidutee äärt, sest kõnniteel kaubeldakse ning seal pargivad autod ja rollerid. Kes juba auto on jõudnud muretseda, see teed ei anna, ehkki alla just ei aja. Autod on kas suuremad maasturid või sedaanid.

Maanteel liigub igasuguseid sõiduriistu. Nägin väikebussi, mis esiistmeteni oli puuhalge täis tuubitud, muruniiduki moodi käruga metsaveokeid, härjavankreid. Kõigil hästi palju inimesi või asju peal.

Maal on majad vaiadele tõstetud, sest vihmaperioodil võib vesi majaaluse üle ujutada. Heinakuhjad on veidrad laialivalguvad hunnikud, sageli luusivad lehmad nagu koerad tänavatel süüa otsides.

Kambodža on huvitav maa. Soovitan seda külastada kõigil, kes ihkavad lõunamaist soojust, eksootilisi puuvilju ja täiesti teistsugust elu. Kui varakult planeerima hakata, õnnestub Tallinna-Hanoi edasi-tagasi lennukipiletid osta 541 euroga, kohapeal saab hakkama 30–40 dollariga päevas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles