Vabatahtlike sotsiaaltöö vajab ettevalmistust

Mullu kodanikeühenduste sihtkapitali ja siseministeeriumi toel käivitunud projekti mõte on luua tugev koostöö sotsiaalvaldkonnas tegutsevate ühenduste, omavalitsuste sotsiaaltöötajate ning Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö tudengite ja õppejõudude vahel, et leida uusi lahendusi ja lähenemisi sotsiaalteema käsitlemisel.

Projektis “Ühenduste ja vabatahtlike võimalused sotsiaalvaldkonna edendamisel Pärnumaal” on osalejaid peale Pärnu linna Kilingi-Nõmmest ja Halinga vallast. Kolledži sotsiaaleriala esimese kursuse tudengite kõrval pole aga kursusel ühtegi inimest, kes sotsiaaltööd õppinud või palgalisena teinud oleks. Küll on kõigil osalejatel ette näidata mitmesuguseid kogemusi vabatahtlikuna, alustades loomade varjupaigast ja lõpetades Shalomi ja toidupangaga.

Sügisest kevadeni on vabatahtlikud osalenud loengutel, praktilises õppetöös ja külastanud neid Pärnumaa sotsiaalhoolekandeasutusi, kus vabatahtlike abi ja nõu teretulnud. Hiljuti tutvuti vabatahtlike tööga Vändra hooldekodus, Pärnu supiköögis ja kodutute loomade varjupaigas.

“Koolituspäevadel ja õppesõitudel oleme arutanud muu hulgas, mis on sotsiaaltöö eetika, kuidas vabatahtlik saaks hakkama hoolekandeasutuses või töös erivajadustega inimestega, mis üleüldse on vabatahtliku töös oluline, kuidas toimetada probleemide korral ja nii edasi,” võttis toimunu lühidalt kokku Pärnumaa vabatahtlike keskuse projektijuht Eha Paas.

Tõuke andis uuring

Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse mittetulundusühingute arenduskonsultant Krista Habakukk lisas, et kõnealuse projekti ellukutsumine on seotud tunamullu Pärnumaal tehtud küsitlusega, mis uuris inimeste kokkupuuteid vabatahtliku tööga, hinnanguid, suhtumisi, arvamusi, vabatahtlike tausta ja palju muudki.

Internetis antud vastusest selgus, et pärnumaalaste vabatahtliku tegevuse esikolmikusse jõudis kohaliku elu arendamise elik külaliikumise ja seltsitegevuse, looduse ja keskkonnahoiu järel kolmandana just sotsiaalvaldkonnaga seotu.

Samuti selgus, et inimesed rakendaksid end vabatahtlikuna sotsiaalsfääris rohkemgi kui praegu, ent see eeldab ettevalmistust, mida mitme muu vabatahtliku tegevuse puhul vaja pole.

Uuringu üks eesmärke oli saada teada, kui palju leidub maakonnas neid sotsiaalvaldkonna organisatsioone, mis vabatahtlikku tööd võiksid pakkuda.

Küsitluse põhjal on neid kohti napivõitu, põhjuseks jällegi asjaolu, et sotsiaalalal vabatahtlikuna tegutsemine tahab juhendamist ja ettevalmistust.

Teisalt, nagu hoiatavad Paas ja Habakukk, ei tohiks mõistete „vabatahtlikud“ ja “vabatahtlikkus” kasutamisega minna liiale ehk mitte võrdsustada vabatahtlikke elukutselistega. „Vabatahtlikud ei saa asendada palgalisi väljaõppinud töötajaid, kel peale teadmiste-oskuste on töölepingust tulenevalt teatud garantiid, mida vabatahtlikel pole,“ selgitas Paas ja tõi näiteks priitahtlikud pritsumehed, kes ei saa üksi ära teha päästjate tööd, kuid saavad olla päästekomandodele abiks.

“Sest,” nagu toonitas Habakukk, “on ju vabatahtlikkuse mõte tegelda oma põhitöö kõrvalt veel millegagi, mis meeldib ja kirge tekitab.”

Seega, valimatult igale poole ei saa vabatahtlikke kutsuda. Näiteks kui hooldekodul on raskusi eelarvega, on ilmselge, et asutus ei saa paluda vabatahtlikke hooldajaks. Küll aga kutsuda appi looma kodutunnet, aeg-ajalt vanuritele seltsi pakkuma.

Kogemusi vahetamas

Pikaajaliste vabatahtlike projektis osalejad külastasid hiljaaegu Vändra hooldekodu, et tutvuda siinsete vabatahtlike tööga ja kuulda hooldekodu kogemusi.

Vändra hooldekodu juhataja Silje Langi arvates pole vabatahtlike leidmine kerge, sest hoolimata mitmest üleskutsest, on hooldekodul praegu ainult kaks vabatahtlikku, kuid võiks olla kaks korda rohkem. Suvel, kui saab õues jalutada, isegi viis–kuus.

Teisalt andis juhataja mõista, et sotsiaalvaldkonnas peaks vabatahtlikku tööd vaatlema laiemalt, selle asemel et tõmmata piir asutuses ja väljaspool seda toimuva vahel.

“Aasta tagasi, kui Vändra alevis oli veel vana hooldekodu, käis sinna kokku rühm inimesi,” märkis Lang. “Nad käivad kodudes eakaid naabreid abistamas, toovad puid tuppa, aitavad poest toitu tarida. Nimetame neid samuti vabatahtlikeks, kuigi abistajad ise endast nii ei mõtle.”

Vändra hooldekodu eelmine juhataja Tiiu Ling kutsus säärased vabatahtlikud kokku, et nad räägiksid oma muredest, rõõmudest, vajadustest. Paraku jäid need kogunemised hooldekodu ehituse, kolimise ja sisse elamise järel soiku.

”Ent kui olime end uues majas sisse seadnud, nägime vabatahtlike järele otsest vajadust, kuna kontingent, kes vanadekodusse tuleb, on järjest kehvemas seisus,” tõdes Lang.

On ju hooldekodu elanike seas palju neid, kes ise üldse ei liigu, rääkimata neist, kes vajavad ratastooli kasutamisel abi. Aeg-ajalt toast välja või õue tahaks aga igaüks pääseda.

Hooldajad kõike üksi ei jõua ja abikäsi läheks alati tarvis. Eriti just selliseid inimesi, kes hoolealustega jalutaksid, vestleksid, loeksid raamatut ette, mängiksid lauamänge.

Nõnda avaldas hooldekodu kohalikus lehes ja Vändra naisseltsis üleskutse vabatahtlike leidmiseks.

Vabatahtlike tungi hooldekodusse see paraku kaasa ei toonud.

Pole vaja karta

Lang usub, et avalikest üleskutsetest paremini toimib suust suhu reklaam, sest just nõnda on hooldekodusse jõudnud vabatahtlikud Luule Veskemaa ja Milvi Roosme.

Veskemaale, kes iga päev on ametis koduhoolduses olijate järelevalvetöötajana, polnud muidugi vabatahtlikuks tulek hüpe tundmatusse. Hooldekodu elanikest ja siinsest elust oli naisel ettekujutus olemas ja koduhooldustöötajana oskused abivajajatega tegelda.

Langi arvates võibki üheks takistuseks sotsiaalasutusse vabatahtlikuks minekul saada asjaolu, et inimene ei oska aimata, mida sellises kohas teha saab ja mida temalt seal oodatakse. „Eks sõna “vanadekodu” ise juba tekita nii mõneski hirmu,“ nentis Lang.

Suusõnalise reklaami tõhususe hea näide on vabatahtlik pensionär Milvi Roosme, kelle kutsus siia appi Veskemaa.

Algatuseks maja ja selle elanikke uudistama tulnud Roosme ütles, et proovis esialgu vaadata, mida tal hooldekodus teha annaks. Seejärel hakkas kord üht, kord teist vanurit õue jalutama viima, kuni jäigi hooldekodusse käima.

Küsimusele, mida vabatahtlikuks olemine talle annab, vastas Roosme, et selmet üksinda kodus istuda, saab ta hooldekodus inimestega suhelda.

Veskemaa lisas, et nii tema kui Roosme tunnevad end hooldekodus väga oodatuna.

“Vanurid küsivad kogu aeg, millal me jälle tuleme,” avaldas Veskemaa. “Nad tahavad meile oma muredest rääkida. Tervisehädade kõrval on hooldekodu elaniku põhimure igavus ja üksindustunne.”

Veskemaa ja Roosme on hooldekodus abiks nii, nagu saavad. Kahel päeval nädalas tullakse paariks tunniks vanuritega lauamänge mängima, neile ette lugema või jalutama, ilma soojenedes proovitakse sagedamini läbi astuda.

Juhataja sõnade kohaselt on hooldekodu elanike suhtlusvajadus suur, seda enam, et hooldekodu 50 elanikust kümnendikul pole kedagi, kes neid külastaks.

Roosmel ja Veskemaal on küll välja kujunenud kindlad nädalapäevad, kui hooldekodu asukad neid oodata teavad, kuid sellega suusõnaline kokkulepe piirdubki ning enamate külaskäikude, nagu näiteks jalutamise tarvis graafikut sisse ei seata. „Siis poleks enam tegu vabatahtlikkusega,“ leidis Lang.

Samal ajal ei saa sotsiaalasutus olla läbikäiguhoov, kus igaüks, kes end vabatahtlikuna välja käib, kohe avasüli vastu võetakse. Vändra hooldekodus pole eetikaküsimused ega maja reeglid murekohaks olnud, aga see johtub otsapidi sellest, et siin on vaid kaks vabatahtlikku. Oleks neid enam, võiks vaja minna juba vabatahtlike juhendajat, et vabatahtlikega tegelemine hooldajate tööd ei segaks.

„Eks meie lähenemine vabatahtlikele ole isiklikku laadi,“ nõustus Lang. “See tähendab, et oleme mõlemale eraldi tutvustanud iga patsienti, kellega õueminek ees seisab.“

“Tutvustamise” all pidas Lang silmas nii hoolealuste iseärasusi, vajadusi kui tervislikku seisundit, mis kõik delikaatsed nüansid ja eeldavad vabatahtlikult nii konfidentsiaalsust kui valmisolekut keeruliste olukordadega toime tulla.