Pärast pikka talve on inimestel õigus valitsuselt küsida, miks oleme lubatud kodukulude alanemise asemel pidanud maksma hoopis rekordsuuri küttearveid.
Sven Mikser: Kodukulud kontrolli alla
5. aprill 2012, 10:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt valitsusest pakuvad sotsiaaldemokraadid lahendusi, mis tõepoolest aitaksid kodukulud kontrolli alla saada. Konkurentsiameti andmetel on kaugküttes odavamad kütteallikad puit, turvas ja Narva elektrijaamade läheduses ka põlevkivi. Leidub teisigi, taastuvatel allikatel põhinevaid kaugküttelahendusi, nagu päikesekollektorid ja maasoojuspumbad. Lähiajal on perspektiivikaim puit, sest põlevkivi ja turba kui fossiilsete energiaallikate kasutamist püüab euroliit vähendada eeskätt kütuse hinna tõstmise ja heitmete maksustamise kaudu.
Kütame kohalike kütustega
Puidu kasutamiseks kaugküttes on kaks võimalust: ehitada katlamaju ja koostootmisjaamu. Hakkpuidul töötavad jaamad on rajatud Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Soojuskoormust arvestades oleks hinnanguliselt võimalik rajada koostootmisjaamu veel 21 asulasse. Samuti võiks lisajaamu teha Tallinna ja Tartusse.
Mujal tuleks praegu maagaasil ja õlil töötavad katlamajad asendada odavamat soojust pakkuvate taastuvenergialahendustega. Nii väheneks keskkonna saastamine ja kahaneks Venemaa majandus- ja poliithuve edendava Gazpromi roll. Samuti tekiks maapiirkondades töökohti nii elektrijaamade kui katlamajade ehitamisel, käitamisel ja hooldamisel, aga ka metsanduses ja põllumajanduses.
Need koostootmisjaamad suudaksid asendada üht Narva rajatavat põlevkivikatelt, mis peale madalamate küttekulude annaks meile elektrilisi lisavõimsusi.
Kuivõrd Tallinna elektrijaamast väljuv soojusenergia maksab võrgule 30 eurot ja Iru elektrijaamas fossiilsetest allikatest toodetav soojus 42 eurot megavatt-tunni eest, võib eeldada, et taastuvallikatest toodetav soojus oleks paljudes omavalitsustes odavam. Selle eeldus on investeerimiskeskkonna stabiilsus.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi algatatud taastuvenergiatasude langetamine pakuks tarbijatele elektri hinnas leevendust umbes protsendi jagu, samal ajal on seegi kahe teraga mõõk.
Taastuvenergiasektori investeerimiskeskkonna halvenemine on peatanud investeeringud kaugküttevõrkudesse ja uutesse soojusvõimsustesse, mistõttu soojakaod on jätkuvalt suured ja tarbijad maksavad rekordsuuri arveid.
Suuname raha energiasäästu
Tegelikult saaks ministri pakutud ühe protsendi asemel elektriarveid vähendada koguni 8,5 protsenti. Selleks tuleks lõpetada tarbijate elektriarvetega taastuvenergia toetamine ja leida raha muudest allikatest.
Näiteks Euroopa Liidu heitmekaubanduse tuludest, kus Eestile 2013.–2020. aastaks eraldatava ja oksjonil realiseeritava CO2 heitmekvoodi riigitulu on kuni kaks miljardit eurot, või ELi ühtekuuluvusfondi rahast.
Majandusminister armastab rääkida KredExi meetmetest, mis on mõeldud kortermajade energiasäästuks ja mis olevat pääsetee suurtest arvetest, ent siiani on sel viisil renoveeritud 40,8 miljonist ruutmeetrist elamispinnast alla ühe protsendi. Sama tempoga jätkates jõuaksime renoveerimisega lõpule 100 aasta pärast.
Selle asemel et matta meie kõigi raha uutesse põlevkivikateldesse, mille kasutamine karmistuvate keskkonnanõuete tõttu on niikuinii kahtlane, tuleks raha suunata hoopis energiasäästu. KredExi näidisprojektide puhul, kus saavutati 45protsendine energiakulude alanemine, oli renoveerimise kulu 125 eurot ruutmeetri kohta.
Kui panna hoonete energiatõhususe parandamisse need 950 miljonit eurot, mida minister on otsustanud kulutada põlevkivikateldele, suudaksime peaaegu poole jagu alandada viiendiku elamispinna küttekulusid ehk inimeste soojaarveid.
Sotsiaaldemokraadid on teinud teisigi mujal maailmas edukalt toiminud ettepanekuid, mida aga Eesti valitsus seni tõsiselt kaalunud ei ole.
Olulise energiasäästu saavutamisse tuleb kaasata energiatootjad, leppides nendega kokku säästmise määrad, kuid andes tootjatele voli valida, kas sääst saavutatakse tootmisel, võrkudes või tarbija juures.
Samuti on valitsuse käsutuses maksulisi meetmeid, mis maamaksuvabastusest erinevalt kodukulusid tõepoolest tuntavalt mõjutaksid. Nii võiksime alandada elektriaktsiisi euroliidu miinimummäärani ja kohaldada kaugkütte puhul käibemaksu soodusmäära.
On aeg, et inimesed, kellele kasvavad küttearved kipuvad üle jõu käima, nõuaksid valitsuselt populistlike ja kosmeetiliste meetmete asemel reaalseid samme kulude kontrolli alla võtmiseks.