Lihtlahenduste lõksus

Pärnu Endlas esietendunud „Sinikad“ tõotas meid oma mina ja jõu (taas)leidmisel aidata ja keerukaks aetud elusituatsioonides laheneda.

Õhtusöögilauas saavad kokku kodanikud otse meie keskelt. Joviaalne pereisa, pandimaja direktor, korraldab hooliva vanemana konverentsi „Perevägivalla mõjust lastele“, samal ajal peksab kodus oma naist. Viimasena mainitu otsib armastust pea kõikidelt ettejuhtuvatelt meesolevustelt. Tema värskeim vallutus on abikaasa kolleeg, kellega nelja silma all salamahti kirglikke suudlusi vahetatakse.

Omale uudses, ema rollis noorik on kaotanud identiteedi ja haarab meeleheites viskipudeli järele, imik rinnal. Tema elukaaslane teeb tööd ainult „aitähi“ eest, nii et raha saamiseks ei jää noorel naisel muud üle, kui ema juveelid pandimajja viia.

Endine õpetajanna tuleb pererahva juurde koristama, et mehe surma järel napile pinsile lisa teenida. Üksteise ees tehakse nägu, et kõik on parimas korras. Kogu energia kulub oma hirmude ja ängide kinnimätsimiseks.

Valus puude

Vaatamata korduvatele muhelustele, hingab publik raskelt ja saab valusalt puudutatud, sest võiks end samastada pea igaühega laval olijatest. Ootused on kõrged: meie ette laotatud sisepingete lahendamine on kõike muud kui hõlbus ülesanne.

Aga oh häda, esimese vaatuse rahulik arengutempo ja raskepärane koorumine pöörduvad ühtäkki. Ibsenlik turvaline realism asendub peata tempo, lünkliku mängulaadi ja ilmse lihtsustamisega.

Üksteise järel jõuavad koristajatädi tühjalt seisvasse maamajja otsekui enesearengulaagrisse nii noor ema, mehe maha jätnud vägivallaohver kui tema jälgi raevukalt otsiv abikaasa. Vastsest isast ja suudluste järele janunevast armukesest rääkimata.

Metsamooriks riietunud õpetaja-koristaja paugutab nende vahel relva, sundides tegelasi juba kiiremini õigeid vastuseid leidma.

Kaastunne näitlejatele, kes parimat üritades autoriga samale lainele häälestuda püüdsid. Loo autorile näis meeldivat esimese vaatuse jooksul kooritud tülitükikesi lavapajas tulel podistada ja üllatada, kuidas välja tuleb. Nagu vaatajatele ei antud osatäitjatelegi aega tegelaskujude ümberkasvamist ega murranguid tunnetada.

Vargsi lootsime, et sündmused hargnevad sisemiselt, eelnähtule lähedase käekirjaga, ent kadus selge mängulaad. Juhtumiste hüplikus arengus ei toetanud näitlejaid paraku muusika ega valguski. Kõik toimus mingis määramatuses, viies kaasa usaldusliku suhte lavaeluga.

Lihtsate lahenduste suunas kapates kadus ära arusaadav keel. Oli see ehk tüki autori Maria Blomi isiklik võitlus, kellelegi näitamine-tõestamine, et ka nii võib? Tundub, et kirjanikul oli vaja publikut üllatada, ja selleks sobis iga vahend: tšehhovlik naer ja pisarad läbisegi, tormlemine muutuse lainetel ja forsseeringud müstikaga.

Ühe tegelase kiirele ümberkasvamisele järgneb teine, kolmas ja neljaski. Lihtlahendused sünnivad lennukalt ning siin peituvad autori vimkad ja karid lavastajale. Kui tegelasi ja tegevust on nõnda palju, aga neid ei õnnestu üldistada-ühendada, jääb pinnale rabedus.

Kellegi teise elu

Vägivallatseja juurest suudab viimaks ära tulla ehk iga naine, mis sest, et emotsionaalsetest sinikatest paranemine kestab aastaid. Ka emaks ei kasvata üleöö. Ja lavastuse lõpuminutitel teineteist taasleidnud noorpaari suhte keerdkäigud küllap alles algavad.

Vaataja jaksab paljutki, kuid kui algul äratuntud ängist saab poole etenduse pealt kellegi teise elu, kaugenetakse ja lastakse loost lahti. Isikliku, kaasaelava ja mõistva asemel tekib muigav, konstateeriv suhe. Võime tõlgendada märke, kuid loo sisu ei tähenda enam pooltki seda, milleks olime valmis esmavaatuse järel.

Lavastaja algvaimustust saab mõista: klassikalaadne tõlgendus pakkus usaldatavaid jooni. Teine vaatus oma muinasjutulisusega võinuks maalida sinna kohale avaramad leidmiste rajad. Kuigi lavastajal oli tugev meeskond, seljatas tüki autor seekord nad kõik.

Niisiis jäi lubatud helguse maagia kogemata. Vahest olnukski seda vara igatseda, meil kõigil ju oma rännak alles pooleli.