Taas on kevad, veed kõrgel ja kala liigub Pärnu jões kudemiskohtadesse. Jälle on loodusesõprade ja kalastajate mõtted Sindi paisu juures.
Janno Simm: Sindi paisu aeg on täis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuuleenergia ja hüdroenergia
Kooliajast tean, et Reiu jõel on olnud 48 vesiveskit, Pärnu jõel vähem, sest jõgi on laiem ja paisutõkke ehitamine raskem. See on paraku ajalugu.
Umbes 15 aastat tagasi on üritatud Tori kandis Kase paisul elektrit toota. Kümmekond aastat tagasi prooviti sama Tori ja Jõesuu vahelise Levi paisu lähedal. Mõlemad ettevõtmised kukkusid läbi kohalike aktiivse vastuseisu tõttu.
Teadaolevalt on Eestis käigus 21 hüdrojaama, neist Pärnule kõige lähemal on kõigest kolmekilovatine jõujaam Viljandimaa piiril Kaarlis. Mõnekümnekilovatiseid on veel Oruveskis ja Saarlasõs Võrumaal. Kõige võimsam on Linnamäe (1126 kW) Harjumaal.
Eesti kuus tuuleenergiaparki on hoopis võimsamad – mitmesajakilovatised, millest võimsaim asub Pakril (8 x 2,4 MW).
Ka Sinti kavandatava 1,3megavatise kahe või kolme turbiiniga jõujaama pikem perspektiiv ei saa olla roosiline, seda seetõttu, et pais näitab juba praegu vananemise märke ja selle kapitaalremont nullib kasumi.
Ärilised kaalutlused, investeeringute tasa- ja kasumiteenimine ei kaalu üles loodusele tekitatud kahju. Seda kõike arvestades tekib tahtmatult kahtlus elektrienergia tõsitootmise suhtes.
Paisuvastased
Kes võiksid olla paisu likvideerimise vastased (peale omanike, muidugi mõista)? Esiteks, vastutustundetud ja mõtlematud inimesed, kes kalade rändetee takistatust kasutavad lihtlabasel viisil kalapüügiks kudeperioodil. Need kodanikud saavad üldjuhul kuulsaks kalakaitseinspektorite töövõite kajastavate meediauudiste kaudu.
Teine muutustele vastu töötav jõud on harjumus. Vähe ei ole neid jõeäärseid elanikke, kellele igasugune olukorra muutus vastukarva on. Samuti näevad paljud sintlasedki paisu likvideerimises midagi looduskatastroofiga võrreldavat. Kuigi, võrdlus looduskatastroofiga on teatavas mõttes õigustatud. Tegemist ongi katastroofiga – kaladele.
Siiski ei saa eelkirjeldatud hoiakud olla üldsuse huvi ja riikliku mõtte takistajad.
Seda enam, et seni korraldatud teaduslikud uuringud kirjeldavad paisu likvideerimise efekte pigem positiivselt. Väikeste paisude ümber toimuv meenutab sügava nõukogude aja käibeloosungit “Me ei vaja looduselt armuande, vaid võtame neid ise”. Seejuures muudetakse aastatuhandeid samasugusena püsinud looduskeskkonda.
Ei saa unustada, et kalastamisest ja kalavaru kasutamisest saavad rõõmu ja kasu paljud inimesed nii Pärnu jõe kui lahe ääres, samal ajal kui kunstlikult doteeritud hüdroenergia toob tulu vaid väikesele grupile paisuomanikele.
Kuuldavasti saab Euroopa Liidu vastses direktiivis olema nõue tagada lõheliste kudejõgedel hinnanguliselt 75 protsendi rändel isendite pääs paisust ülesvoolu. Ent sellessegi tuleb loodusesse sügavamalt vaadates suhtuda kriitiliselt. Nimetatud protsent on pigem inimese tehiskalapääsu ehitusoskamatuse ja küündimatuse näitaja, kuid loa väljaandmise bürokraatias oleks see seaduse jõu tähenduses. Kui see nõue on täidetud, oleks nagu kõik korras. Kui loodus asju niiviisi ajaks, oleks elu juba ammu lakanud.
Põhjamaades on olukord teistmoodi lahendatud. Isendid, kes tõkkest üles või alla ei pääse, olgu neid kui palju tahes, peab energiatootja vastavale poole viima või viimise kinni maksma.
Minu arvates tuleb keskkonnaministeeriumil koos keskkonnaametiga kõik see, mis seni viibinud, topeltkiirusel ära teha. Ammu lubatud menetletav veeseadus peab tulema niisugune, mis välistab veeressursi kuritarvitamise ja vajadusel hõlbustab Sindi paisu sundriigistamist.