/nginx/o/2020/12/22/13542989t1h3c8f.png)
Käesoleva aasta algus on olnud paljulubav: streike ja miitinguid korraldasid õpetajad, raudteelased, bussijuhid, energeetikud. Valitsus üritas püüdlikult seletada, et ühed streikijad olid enam-vähem õiged ja teised täiesti valed, sealjuures pandi eriti omavalitsustele pahaks streikijate toetamist.
Samuti kuulsime oma ministrite suust, kuidas streikijad ja meeleavaldajad olevat peaaegu et Eesti riigi vastased. Kuid just streikijate ühisrinne oli see, mille tulemusena hakkas haridus- ja teadusminister üldse rääkima õpetajate palgatõusust, tehes näo, nagu oleks ta alati nii mõelnud. Nimelt streikijate ühisrinde tõttu lubas peaminister alandada töötuskindlustusmaksu. Seda pole palju, kuid märk sai maha pandud.
Protestijad näitasid, et nende ühtsuses on jõud, mida enam ei saa ignoreerida. Meie inimestes tekkis usk, et lõpuks ometi suudetakse end kokku võtta ja kokku tulla. Tekkis usk solidaarsuse jõusse.
Linnade ja valdade üldkogul osalejad polnud siiski protestimiitingul, vaid kongressil, kus valitsusele anti selge signaal, et meie juhime Eesti elu kohapeal, kohalik võim on meie kätes.
Omavalitsuste käes peab olema võim maakondadeski, seepärast tehti ettepanek anda võim maakondades üle maakondade omavalitsusliitudele. Maavalitsused on muudetud pealinnast mehitatud regionaalseteks valitsusparteide kontoriteks ja praegusel kujul kaotanud oma mõtte. Me tahame maakonnavõimu demokratiseerida. Kõige tähtsam on see, et tahame konkreetse maakonna saatuse kujundamise reaalsed hoovad anda selle maakonna inimesi esindavate omavalitsuste esinduskogude kätte. Siis on lootust igal maakonnal ja siis saab tärgata lootus kogu Eestile.
Kogu Eesti arengu üks võtmeküsimusi on omavalitsuste tulubaasi taastamine: asi pole ju omavalitsuste ühendamises ega piirides, vaid selles, et neil pole raha. Nii näiteks on väga paljud omavalitsused suures hädas veevärgiprojektide omaosaluse maksmisega.
Mis kasu on Euroopa abist, kui selle vastuvõtmine on seda kõige rohkem vajavatele omavalitsustele üle jõu käiv koorem? Riik peaks sellised kulud võtma enda kanda.
Meil on eri suurusega ettevõtted, mis saavad hakkama, kui neil on raha, sest ettevõtte suurusest olulisem on ta oskus majandada. Omavalitsuste eelarvet on aga valitsus kärpinud määrani, kus suur osa neist tõepoolest on toimetulekuraskustes. Mida nad peavad tegema? Kas soovitama kõigil oma inimestel kolida Helsingisse, Stockholmi või pealinna Tallinnasse?
Kindlasti tuleb üle vaadata omavalitsuste maksubaas. Praegu ei saa omavalitsused midagi ettevõtluse arendamisest. Kuni omavalitsusel puudub rahaline side enda territooriumil tegutsevate ettevõtetega, on mõlemad hädas. Ühelt poolt on iseseisva maksubaasi loomine tee omavalitsuste sõltumatuse suunas, teisalt oluline hoob kogu majanduse käivitamisel. Kohaliku ettevõtluse jõud on seni soikus, sest omavalitsusel pole motiivi seda toetada.
Kui Stenbocki maja uksed sulgeks, võiksime üsna hästi hakkama saada, kui aga sulgeda linnavalitsused ja vallamajad, tajuksid erinevust ja omavalitsuse tegelikku rolli üsna kiiresti kõik.