Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus ehk põhja lastud AS Pärnu Pank

Nimelt võis laenu-hoiuühisus tollaste seaduste kohaselt anda laenu kuni 500 rubla. Majandusmehed tundsid teravat vajadust avaramate laenuvõimaluste vastu, seepärast otsustati ellu kutsuda veel teine pank vastastikuse krediidiühistu nime all, mis võimaldaks liigutada suuremaid summasid.

Uue rahaasutuse eestvedajad olid laenu-hoiuühisusest tuntud juhttegelased: postiametnik Hendrik Mäggi, advokaat Jaan Leesment, reeder ja majaomanik August Klein, raamatukaupmees-ajalehetoimetaja Jaan Karu ja loomaarst Johan Pajo.

Asutamise eeltöö tegid peamiselt mõtte algatajad, kelle koostatud põhikirja registreeris Venemaa rahandusminister 29. oktoobril 1907. Panga nimeks oli Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus, asutajaliikmeid 35, peamiselt kaupmehed, töösturid, ametnikud. Panga tutvustamiseks ja liikmete värbamiseks trükiti-levitati vastavaid lendlehti.

Krediidiühistu esimesse juhatusse kuulusid Klein, Leesment ja Pajo, nõukogusse metsakaupmees Johan Linde, tööstur Mihkel Pullerits, arst Ernst Tumma, postiametnik-ühistegelane Mäggi ja kooliõpetaja Johan Kõpp.

Esimesse nõukogusse kuulunud kooliõpetajast Johan Kõpust (1874–1970) sai pastor, Tartu ülikooli professor, prorektor, rektor (1928–1937), EELK piiskop (1939–1944), emigratsioonis Rootsis sealse Eesti kiriku piiskop ja peapiiskop (1957–1964). Kõpp sidus end Pärnumaaga perekondlikultki, sest kosis Kablist reederite ja laevakaptenite Grantide suguvõsast pärit Marie Helene.

Laenurahaga majad ja mõisad

Pank alustas tegevust 1. juulil 1908 Rüütli 47 panga liikme Kleini üüritud ruumides. Tegutsemine kulges tõusvas joones, usaldus Eesti asja vastu oli suur. Tekkisid suured rahaülejäägid ja otsiti kohta, kuhu raha paigutada. Hoiustajaid oli nii maalt kui linnast võrdselt, ülekaalukalt eelistati tähtajalisi hoiuseid.

1915. aastaks oli ühisusel 394 liiget. Laene anti ainult liikmetele, kusjuures algul oli laenu ülemmäär 10 000, hiljem 25 000 rubla. Laene anti peamiselt ärimeestele ja majaomanikele. Laene anti talude ostmiseks ja mitu meest ostis sellest pangast laenatud rahaga koguni mõisad Venemaal. Pangalaenuga on Pärnusse ehitatud terved elamukvartalid. Laene anti peamiselt obligatsioonide vastu, kuid ka vekslite ja väärtpaberite tagatisel.

1912. aastal uuendati krediidiühisuse põhikirja. Koliti Endla seltsi uude teatrimajja, mille ehitust pank oli toetanud madala protsendiga laenu, üüri ettemaksmise ja rahalise annetusega.

Krediidiühisuse esimene asjaajaja-raamatupidaja oli ilmselt Juhan Kukk (1885–1942), Riia polütehnilise instituudi lõpetanud majandusteadlane, Eesti iseseisvusmanifesti koostaja, rahandus- (1918–1919) ja kaubandus-tööstusminister (1920–1921), riigikogu esimees (1921–1922), riigivanem (1922–1923), Eesti Panga direktor (1924–1926).

Temale järgnes Heinrich Voldemar Väljamäe (1883 - ?), samuti Riias hariduse omandanud majandusteadlane, kes algul oli ametnik, hiljem (1909–1912) ärijuht. Oli veel Pärnu kooliseltsi juhatuse liige ja Pärnu Majanduse Ühisuse rajajaid. Kõpp annab oma mälestusteraamatus küll vastupidise järjekorra, aga teatavasti on mälu petlik.

Samasuguse Riia haridusega oli Anton Teetsov (1889–1941), kes algul oli ametnik, hiljem asjaajaja (1911–1917). Temagi oli Jaan Tõnissoni valitsuses rahandusminister (1927–1928).

Ühisusest aktsiaseltsiks

Esimese Maailmasõja puhkemisega 1914. aastal tekkis hoiustajatel paanika, mis möödus varsti. 1915. aastal, pärast Pärnu pommitamist, viidi osa dokumente, raamatuid ja raha Petrogradi, sellega tegeles Teetsov.

Sama aasta septembri lõpul toodi kogu varandus Peterburist tagasi. Moratooriumi tõttu pidi pank mitu laenu maha kirjutama. Revolutsiooni ajal anti Pärnu Majanduse Ühisusele 100 000 rubla laenu toiduainete ostuks. Saksa okupatsiooni algul peatati hoiuste vastuvõtmine. Hiljem keeld kaotati.

Vabadussõja ajal võttis pank osa riigilaenu realiseerimisest ja andis laenu nii linna- kui maavalitsusele.

1919. aastal tõstatati krediidiühisuse aktsioneerimise teema. Üldkoosolekul 8. veebruaril 1920 otsustati asi jaatavalt ja vastastikune krediidiühisus muudeti AS Pärnu Pangaks.

Muundumine toimus 1920. aasta jooksul. Aktsiad jagati liikmete vahel vastavalt osakute suurusele. Suurema hulga aktsiaid omandasid krediidiühisuse asjaajajad ja ametnikud, nagu Teetsov, Klein, Järv. Pank hakkas kasvama ja kosus silmanähtavalt. Suuraktsionärid ostsid aktsiaid juurde, vahel koguni topelthinnaga.

Pank reklaamis end kõige suurema ja vanema rahaasutusena Pärnumaal: ”Korrespondendid kõigis kodumaa linnades ja tähtsamates alevites, ka suuremates linnades väljamaal.

Võtab raha hoiule jooksvale arvele ja tähtaja pääle ja maksab ajakohast kõrgendatud %. Annab laenu mitmesugusel kujul ja kindlustusel. Ostab ja müüb välisvaluutat rahas ja tšekkides. Ostab kulda ja hõbedat. Toimetab kõiksuguseid pangaoperatsioone sise- ja väljamaal. Üürib välja hoiulaekaid (Safes).”

1924. aastal oli AS Pärnu Panga nõukogu järgmine: dr Ernst Tumma (esimees), Anton Teetsov, Mihkel Kangro, Georg Tannebaum, Hans Kukk ja Anton Nõmm.

Panga juhatusse kuulusid esimees Jaak Jakobson, linnaarst dr Jaan Kukk ja juhatuse liige ning asjaajaja-direktor Juhan Järv.

Samal aastal saigi panga juhatajaks Järv, kes juba 1913. aastal oli krediidiühisusse tööle võetud. Tema targal juhtimisel lastigi edukas pank põhja.

Järgneb.