Marta raamatupoe renessanss Rüütlis

Seega on kuuldused literatuurikaupluste väljasuremisest esindusuulitsas olnud ennatlikud, sest näguripäevade järel võib mõnigi neist uuele elule ärgata.

Sirje Pragi 1994. aastal avatud kunsti- ja raamatukauplus Marta, nüüd lihtsalt Marta Raamatud on läbi aastate küll kaubavalikut muutnud, ent jäänud kindlaks ühele: Martas peab alati saada olema äsja ilmunud uudiskirjandust. Selles otsuses võib “süüdistada” omaniku kirglikku lugemishuvi.

Kuna lugemise ja raamatute kõrval on naist paelunud kunstki, kaubitses Marta esimestel tegevusaastatel ka maalide ja käsitsi valmistatud nahatoodetega. Nahksetest karmanitest, albumitest, külalisteraamatutest ja võtmehoidjatest tuli hiljem loobuda, sest nende hind uperpallitas üles. Ent käekotid on müügil tänini, sest kui ei lähe kaubaks raamat, siis ehk mõni ridikül, teab Pragi.

Muuseas, Martaks ristiti poeke seetõttu, et majas, kus äri asub, elas sõjaeelse vabariigi ajal keegi Marta-nimeline naine, kes pidas pudukauplust ruumides, kus nüüd on lõngapood. “Sealt see Marta tuli,” sõnab Pragi. “Mulle meeldis nii nimi kui seos majaga.”

Raamatuäri kuldaeg

Varem Tartus elamumajanduskoondises passiametnikuna töötanud Pragi tõi Pärnusse abielu. Et võõras linnas tööd leida ei õnnestunud, mõtles ettevõtlik daam, et parem loob ise endale töökoha.

Kuna raamatulemb on ta alati olnud, ei tulnud äriideed pikalt nuputada. Müünud korteri maha, võtnud abikaasa nõu ja jõuga abiks, alustati oma äriga.

Pind üüriti täpselt samas majas ja ruumides, kus taasavatud Marta praegugi asub.

Kuigi lugemisvara kõrval pakuti kooli- ja kontorikaupa, nahkgalanteriid ja kunsti, on Marta poe sildil alati olnud selge sõnaga kirjas “Raamatud”. Ärisse aga ekselnud sildist hoolimata kirjaoskamatuid, kes nõudnud raamatupoodnikult tungivalt patareisid või taskulampi.

1990ndaid nimetab Pragi tagantjärele huvitavaks ja tulusaks perioodiks. Rahval polnud küll rahaga laiutada, kuid raamatumüük läks hästi. “Eks see olnud aeg, mil inimesed üldse ostsid rohkem raamatuid kui praegu,” leiab Pragi.

Nüüd asendab paberteoseid internet ja lugemisvara on võtnud sisse koha toidupoodides saia ja piima kõrval.

Nii on küll tarbijale mugavam, aga päris õigeks Pragi seda ei pea. Seda enam vaatab ta sooja pilguga tagasi Marta kuldajale, kui soodusmüükidel ostjate sabad keldrist tänavale venisid.

Kirjastused hindasid teosed alla, teinekord sai teoseid poolmuidu kätte. Võitsid kõik: kirjastused vabanesid lattu seisma jäänud tiraažidest, inimesed said kümne krooni eest öökapile raamatu.

Pragi sõnade järgi oli soodsa hinnaga kirjavaral vahel nii hea minek, et rahatähti kulutati valimata: kaasa haarati kõike, mida imeodavalt pakuti.

“Tõime Tallinnast pidevalt kaupa juurde, rahvast oli palju ja kõik raamatud läksid ära. Eks kõige selle seas olnud väärtkirjandustki,” meenutab Pragi.

Marta polnud ainus raamatuäri kesklinnas, seega ei saa toonast edu konkurentsi puudumise arvele panna. Asus ju siinsamas Rüütli–Hospidali nurgal pikkade traditsioonidega raamatukauplus, bussijaama juures Ringi tänaval teine ja Port Arturis kolmaski.

Püsikunded hoiavad elus

Vaikus saabus Martasse ühes heade aegade lõpuga majanduses. Kui Marta riputas 2008. aastal uksele sildi “Suletud”, kirjutas sellest Pärnu Postimeeski. Ärile ei toonud otsa elu üleüldine kehvenemine, vaid munakivimuuli tulek Rüütlisse ja jalakäijate ala laienemine. See tähendas väikeärile, et kaubaautoga ei pääsenud ligi ja inimesed eelistasid ostelda ostukeskuses, selmet Rüütli kividel luid murdes poodi kakerdada.

Tollane Pragi firma läks pankrotti, ent nagu näha, andis aeg arutust ja kosutust, et lektüüriäri uuesti avada.

Kuigi turiste on keldrikorrusel asuvast Martast alati läbi astunud, eriti just 1990ndatel, on pood püsinud elus tänu kohalikest püsikundedele.

Küsimusele, miks truud kliendid ikka ja jälle tee Martasse ette võtavad, jääb Pragi vastuse võlgu. Pole tihanud pärida.

Võib-olla meeldib Marta klientuurile isiklik lähenemine, mida suurest poest ei saa? Ehk tõesti, nõustub Pragi tagasihoidlikult. Maast ja ilmast vadistamise kõrval on ta ju hästi kursis, mida püsikäijad tahavad ja otsivad. “Teades, mida keegi lugeda armastab, ei hakka ma huupi soovitama. Kui pakun tõsist lugemist otsivale inimesele esoteerikaalast kirjandust, siis ta ju solvub,” ütleb poepidaja.

Rüütli tänava asemel mõnda suurde ostukeskusesse Pragi ei tiku. Viivuks on Marta poeke kaubakeskuse elu maitsnud ja enam ei taha.

“Olime siinsamas Rüütlis Kungla keskuses kolmandal korrusel kolm kuud. Aga sinna jääda ei tahtnud: kulud olid palju kõrgemad,” räägib Pragi.

Ehkki taasavatud Marta raamatuäri on näinud paremaid päevi, pole Pragil kombeks raskuste üle kurta. Pole hõlpelu teistelgi, arvab ta. “Öeldakse ju, et vaid 20 protsenti Eesti elanikest tuleb toime ja elab hästi. Ülejäänud tulevad ots otsaga välja,” sõnab ta.

Pood ajaloohuvilistele

Pragi ei tihka oma pisikesest poest palgatöö kasuks loobuda. Muret oleks töövõtjana küll vähem, kuid ettevõtjana on ta harjunud endale tööandja olema.

Ettevõtlusega sidus Pragi ääri-veeri end juba Tartu päevil, õmmeldes passiametniku kohustuste kõrvalt rõivaid.

Ka oma lugemishuvi pole daam minetanud. Meelisvaldkonnaks on ajalugu, eeskätt Eesti ajalugu käsitlevad romaanid kui dokumentaalsed ja populaarteaduslikud teosed.

Sõnameistritest hindab ta enim Mats Traati ja Karl Ristikivi.

Päevad läbi raamatute seltsis ei tähenda aga seda, et raamatupoe pidaja poeriiuleilt ajaviidet otsiks. Esiteks napib siin süvenemiseks aega, teiseks järgib Pragi põhimõtet, et müügis raamatuid ta ei loe. Ostja peab saama omale värske ja puutumata kauba.

Tarbijate eelistused autorite, žanrite ja liikide-laadide suhtes on ajaga muutunud. Kui 90ndail võeti enim ilukirjandust, kodumaiste suleseppade seast oli küsituimad Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähk, siis praegu on ostjate huve keerulisem üldistada.

Ühtviisi hüva minek on nii käsitöö-, eneseabi-, koka- kui kõikmõeldavatel raviraamatutel. Populaarusust naudivad eluloo- ja reisiraamatud. Müüginumbrite põhjal võib üheks loetumaks autoriks pidada Indrek Harglat, ka näiteks Olev Remsut.

Läbi aastate on märtsis-aprillis läinud hästi kaubaks õppekirjandus, teatmikud, aine- ja sõnaraamatud, erand pole tänavune kevad.

Kuna kirjasõna paiskub trükist peale rohkem, kui Martasse mahub, tuleb hoolega valida, mida müüki võtta. Omanik usub, et tema poe nišš on aja- ja kodulookirjandus, aga kaetud on muudki valdkonnad. “Sest sellist asja, et inimene tuleb kauplusse ja arvab, et siit midagi osta pole, ei tohi olla. Midagi leiab ikka,” kinnitab Pragi.

Lõpliku valiku uudisteoste seast teebki Pragi ise. Katsub jõudumööda raamatuid neelata ja arvustustel silma peal hoida, et oskaks klientidele rääkida, mida on teosest arvanud teised, ja lisada oma arvamuse.