Naerdes ja nuttes koju

Sõbrannad oldi juba gümnaasiumiajast. Käidi üksteisel külas ja koos pidudel. Anni ja Sally nautisid, et just Maive (nimi muudetud G. N. ) on nende seltsiline – klassi targim tüdruk, hea ütlemisega ja andekas vaat et igal alal. Tõsi, teised pärisid tihti, kuidas nad kokku sobivad. Maive olevat ju nii tähtis, kogu aeg nina püsti. Anni ja Sally kehitasid õlgu.

„Meil on koos tore!“ Ja oligi. Koolimuresid võeti kergelt, isiklikke muresid veel polnud. Maive oskas iga pahupoole heaks keerata. Nimelt oli tal lause: „Iial ei tea, kus pärisõnn peidus on!“ Pea alati järgnes naeruga arutelu ükskõik millise kurvastava juhtumi võimalikest õnnestavatest külgedest tulevikus. Annile ja Sallyle oli kõik see täitsa lahe.

Läksid aastad. Kõrgkoolid viisid neiud lahku. Abielluti. Saatus pani kõik kolm proovile: kes kaotas lapse, kelle juurest läks mees ära ja keda hakkas vaevama depressioon. Maive, kuuldes sõbrannade saatuselöökidest, otsustas korraldada jällenägemise. Helistas ja teatas: “Saame kokku!”

Anni ja Sally ootasid kokkulepitud kohvikus, meenutades kooliaja muresid, mida Maive alati humoorika optimismiga peletas. Nüüd polnud Annil rääkida halvast hindest matemaatikas, vaid valearvestusest elus: mees lendas nelja tuule poole.

Sally, kaotanud mehe nõudel lapse, maadles peale selle majanduslikus kitsikuses ja oli jätkuvalt depressioonis. „Aga sina? Kuulsime, et sinugi mees satub sinu juurde harva,” uurisid nad naeratavalt Maivelt ettevaatlikult. Küsitav süütas sigareti ja kostis: „Ongi hea, pole jalus koperdamas. Naudin üksindust.“ Sõbrannad kuulsid oma hädade kõrvale, et Maive on õnnelik. Uskumatult õnnelik. Isegi siis, kui mees kurameerib teisega, kui laps temaga halvasti käitub ja rahagi napib.

 „Olete ju kuulnud-lugenud õnnehormoonidest, -molekulidest ja -valemitest. Mina käisin õnnetrennis, praktiliselt tegin läbi, kuidas olla kõigest hoolimata õnnelik. Soovitan teile sedasama,“ lausus Maive.

„Aga sa ju ütlesid kunagi, et need on väga kallid treeningud,“ uurisid Anni ja Sally. „Nojah, aga ilma õnnetundeta pole mõtet elada,“ leidis Maive. Seejärel kiitis ta end, kuidas saab hakkama igasuguse ebaõnnega, kui edukas ta on oma töös tänu sellisele mõttelaadile. Naeratades maalis pildi, kuidas mees talle lilli toob, ilusaid sõnumeid läkitab. Armastab ikka, mis siis, et käib harva kodus ja miilustab teistegagi. Tema, Maive, ei tee numbrit.

Anni ja Sally kuulasid, vaatasid teineteise otsa. Nad olid kuulnud hoopis midagi muud Maive kodulahingutest, inetutest stseenidest mehe ja tolle vastse armukesega, kuhu kaasati laps. Maive rääkis aga säravi silmi edasi, et raha kokkuhoidmiseks hakkas ta endale ja lapsele õmblema ja nüüd uhavat ööd ja päevad.

„Tööl juhtus nii, et tehti parima projekti konkurss. Ja mina võitsin, premeeriti reisiga Stockholmi,“ süütas õnnelik sõbranna järjekordse sigareti. Anni ja Sally kuulasid vaikides. Maive naeris: „Kuulge, saan ju aru, et te ei saa oma eluga hakkama nagu mina. Ärge traagitsege, mõelge, kuidas olla õnnelik. Vaadake mind, ma näen ka parem välja, sest … olen õnnelik.“

Sally ja Anni olid nutma puhkemas. Vastandunud olid hädavaresed ja üliõnnelik edukas naine. Maive rääkis edasi pikalt ja veenvalt oma õnnest. Sally ja Anni tundsid, et jutt hakkas närvidele käima. Tekkis enesehaletsus, mis aina paisus. Mõlemal olid silmis pisarad, kui lahkuti. Maive lohutas: „Ma saan teist aru, aga võtke end käsile!“

Sally ja Anni nutsid koduteel. „Issand, millised äpud me oleme,“ nuuskas Sally rätikusse. Aga Anni trotsis: „Ma ei taha enam Maivega kohtuda. Kas tead, ta fantaseerib end õnnelikuks. Mina tean temast hoopis teistsuguseid fakte. Tööl ei võitnud ta mingit projektikonkurssi, vaid ilmus lõhnadega tööle ja lasti lahti.“ Sally jäi seisma, laksas otsa ette ja hakkas naerma: „Tule, taevas, appi!“

Üksi oma õnnega

Maive helistas nii Annile kui Sallyle mitu korda, et neile tuttavas kohvikus veel kord kokku saada. Ta lubas, et võtab mõne targa raamatu kaasa, et kooliõedki võiksid end õnnelikuks õppida. Ta veenis ja veenis. Anni ja Sally, väsinud pealekäimisest, lubasid viimasel helistamisel, et tulevadki. Ehkki otsustasid minemata jätta.

Nii istuski Maive üksi oma kahe targa raamatuga. Sõbrannade temp tekitas nördimust. Ta pidi endale tänagi kordama tuhandeid kordi lausutut: pärisõnn ootab teda ikkagi ees. Juhtunu pole väärt, et tuju langeks. Ometi tuju langes. Kohvik oli nii tühi. Vaid maal seinal ulgumerel seilava laevaga pakkus seltsi. Laevgi oli üksi.

Maivele meenusid korraga oma teismelise lapse hiljutised sõnad: „Ema, sa oled imelik. Kui ma nutan ja sa lohutad, räägid aiva mingist õnnest. Aga vanaema silitab hoopis pead. Ma ei saa aru, miks sa seda õnne pead rääkima, silita ka pead.“

Maive polnud rumal naine. Ta tundis sisimas väga hästi, et nii Anni kui Sally on temast argielus isegi õnnelikumad. Mõlemal jagus soojust ja südamlikkust, mis nende poole tõmbas. Kannatanud olid nad mõlemad, aga emalikkus oli alles. Enda suhtes polnud ta enam kindel, mis temas veel alles on. Kadeduseuss Anni ja Sally naiseliku loomuse pärast vingerdas hinges. Pidev õnnevalemi kummardamine oli treeninud ta tuimaks: kaasatundmine kellelegi oli raske.

Lonks lonksu järel andis kohv sooja. „Ma ei saa aru, miks sa seda õnne pead rääkima, silita pead …“ kordus meeltes lapse öeldu. Kui Maive kohvi juurde tellitud konjaki poole peale oli joonud, õngitses käsi käekotist taskurätti. Sally ja Anni oleksid nüüd keeletuks jäänud: raudne õnneleedi pühkis silmanurkadest märga.

Kui Maive töölt lahti lasti, kordas ta terve päeva, et see pole midagi hullu, et just pärisõnn ootab teda ees. Võimalik, et just pärisõnne nimel kõik nii juhtuski. Nüüd pole tal mõnda aega tööd, ämm aitab last kasvatada, mees leidis temast vähem õnneliku. Just nii ta oligi öelnud: “Leidsin vähem õnneliku.”

Maive tundis, et ta on nagu sõltlane: kui midagi juhtub, teeb ta kõik, et õnnetunne oleks. Aga ta oma elu ei ole ju sisuliselt paremaks muutunud. Pigem laguneb koost. Teise õnne on raske taluda, seda teab Maive küll. Üksvahe nautis ta neid hetki, kui lasi seltskonnas fantaasial lennata ja kaaslased muutusid tema õnnest kuuldes näost kollaseks.

Nüüdki istub ta kohvi ja konjakiklaasiga üksi kohvikus. Maive topib mõttes oma senise käitumise harjumuspäraselt õnnevaltside vahele: miks see tegevus mind enam õnnelikuks ei tee? Kui mees kodunt ära läks, oli ta Maivele põhjenduseks öelnud häiriva lause: „Sa oled õnnesõltlane!“ See painab ega taha peast kaduda.