Täpse asukoha määramine on üks keerulisemaid ülesandeid, sest ideaalne ja kõige otsem tee Tallinnast läbi Pärnu Riia peale ei pruugi olla teostatav.

Jõuvõttega võiks muidugi panna joonlaua pealinna suvepealinnaga ühendama, tõmmata sirgjoone ja Nõmme loojat von Glehni parafraseerides deklareerida: “Seia saagu raudtee!”, kuid eraomand on Eesti Vabariigis püha ja iga üksikjuhtum vajab eraldi lähenemist-lahendamist.

“Konkreetse trassi kokkuleppimine on keeruline ülesanne, sest rong ei sõida ju õhus ega maa alt, vaid läbi inimeste kruntide,” ütles regionaalminister Siim Valmar Kiislergi.

Oma surve- ja materiaalsed vahendid riigil kahtlemata on, et vajalik maalapp eraomanikult kätte saada, kuid alati ei pruugi maaomanik tehinguga nõustuda. Samuti võib juhtuda nagu Leedus, et raudtee rajamist soovivad ära kasutada lihtlabased spekulandid, kes ostavad vastavad krundid üles ja seavad riigi fakti ette, et pritsige füüri või pühkige maast suu puhtaks.

Seetõttu ja üleüldse peavadki Harju, Rapla ja Pärnu maavalitsus tegutsema kiiresti, kuid mitte ülepeakaela ja nii palju kui võimalik vedama end kabinetist välja täpselt neisse paikadesse, kust kunagi hakkab kulgema Rail Baltic.

Kurvaks kujuneks olukord, kui ühe ahne või kiusliku maaomaniku tõttu kogu suurprojekt seisma jääks või tee mõttetu jõnksu teeks.

See omakorda lisab sõiduminuteid ja sunnib palju pikemat raudteelõiku ümber projekteerima, sest rong täisnurkseid pöördeid ei tee. Samal ajal ei saa üksikinimeste arvamustest üle sõita ega raudteed läbi talumaja vedada.

Nagu ütles Kiisler, on see ülimahukas kaasamisprotsess, hõlmates läbirääkimisi maaomanike, looduskaitsjate, kohalike omavalitsustega, ja väga suur ülesanne maakondade planeerijatele ning Tallinnale ja Pärnule, et need kiirest raudteest maksimaalset kasu saaksid.

Raske ja põnevgi saab see protsess olema. Juba maakonnaplaneeringute koostamine näitab õige pea ära, et Rail Balticu rajamine muudab Eestit palju enam, kui algset umbmäärast kava vaadates tundus.