Nõukogude tänav oli ilmselt olemas kõigis linnades kogu NSV Liidus ja enamasti anti see mõne uue elurajooni tänavale või laiale linnatanumale, mis viis peaväljakule.

Tänavanimest Nõukogude oli väärikam veel ainult Lenini nimi.

Pärnus oli asi hoopis teisiti.

Siin nimetati Nõukogude tänavaks esmalt vanalinnas asuv Uus tänav, mis nimevahetuse aegu kandis Gustav Adolfi nime.

See oli 1948. aastal. Aga juba 1950. aastal sai Pärnus Nõukogude-nimeliseks Supeluse tänav, mis suundus randa ja vana mudaravila juurde. Uue (Gustav Adolfi) tänava nimetamist Nõukogudeks õigustas ilmselt linnavalitsuse hoone, mis seal asus.

Mis võis aga õigustada Nõukogude nime raiskamist kesklinnast mere äärde viivale vanale Supeluse tänavale? Mõistagi majas Supeluse 12 aastail 1917–1918 paikenenud Pärnu sõjarevolutsioonikomitee, mis organiseeris siinseid arvestatavalt suuri sõjaväeüksusi punaste poole üle tulema.

Nõukogude uulitsaks ümber nimetatud tänavale lisas ideoloogilist kandvust seegi, et mudaravila ees, seal, kus praegu on pissiv skulptuur, seisis üks kahest tollase Pärnu Stalini kujust.

Need kujud kadusid linnapildist alles 1961. aastal ja vahepeal Jakobsoni pargi kvartalis pissinud skulptuur asetati vanale kohale tagasi.

Supeluse sündis Bööckenhofist

Supeluse tänav on õige vana, olles üks esimesi linnast randa viivaid tanumaid. Kuna tänav lõppes 1838. aastal kõrtsist supelmajaks ehitatud hoonega, sai ta sellest oma nimegi – saksa keeli Badestrasse (Supeluse tänav).

“Esialgu läbis tänav üsna madala lageda ja mere pool isegi vesise territooriumi,” kirjeldas Muinaste Badestrasset. “Väljaspool Ringi tänavat laiusid 19. sajandil peamiselt linna ja linnakodanikegi heina- ja karjamaad. Igal kevadel teatati Pärnu saksakeelses ajalehes, et kesklinna loomapidajad toogu oma lehmad kokku Tallinna värava taha, kust siis linnakarjus nad mereäärsetele karjamaadele viib ja vastava tasu eest karjatab.

Sajandi lõpu poole hakkas linn rannaäärseid heinamaatükke vahetama mujal asuvate maatükkide vastu, et rajada siia parke ja suvilarajoone.”

1882. aastal tehti algust Rannapargi rajamisega. Supeluse tänava äärde istutati kased ja hakati ehitama maju, kusjuures linnavalitsus nõudis siia püstitatavatelt hoonetelt arhitektuurilist ilu ja küllaldast mahukust, et majutada supelsaksu.

Muinaste kirjelduse järgi teeniti ranna rajoonis sel kaugel ajal juba suvitajate pealt.

“Siin elatati end suvitajatele tubade väljaüürimisest, pansionide pidamisest, koduste lõunate andmisest ja muulaadsest supelsakste teenindamisest,” märkis Muinaste. “Enamik neist suvilatest on tänapäevani säilinud.”

Supeluse tänavast kõneldes ei saa mööda Bööckenhofist, suvemõisast, mis Pärnu rannaalale rajati 19. sajandi keskpaiku ja mille 1867. aastal omandas von Bööckede perekond.

Selleks, et saada raha mõisasüdame väljaarendamiseks, müüsid von Bööcked kruntideks lõigatud mõisamaad kujuneva Supeluse tänava servas ja nii kerkis sinna rida maju, mis tänavat ääristavad. Seega ei kerkinud ranna rajooni majastik üksnes linnamaa müügist, vaid linna mere äärde kasvamisest lõikasid kasu eraisikudki, kellel siin maad oli.

Bööckenhofi hoonekompleksist on säilinud maja Supeluse 25. Tegu on tänava ühe vanema majaga, ehitatud arvatavalt 1850.–1860. aastatel. Hoone on klassitsistlik, tollasele ja Pärnule hilisemalgi ajal omase sammaskäiguga fassaadi ees.

Supeluse tänava villad

19. sajandi lõpu poole ja 20. sajandi algul kerkinud suvilaid on Supeluse tänaval säilinud terve rida.

Supeluse 1 krundil omandas majaehitamise õiguse 1878. aastal kreisiarst Beshe. Kerkinud hoone on säilinud.

Arhitektuuriõppejõud Leele Välja kirjeldab seda maja oma raamatus “Jalutaja teejuht. Pärnu” 19. sajandi ajastule iseloomuliku historitsistliku puitelamuna, “kus ühe hoone piires on segunenud eri arhitektuuristiilid”.

Supeluse 21 nimetas Välja üheks efektsemaks suvitusvillaks kõnealusel tänaval. Hoone pärineb 1912. aastast. Supeluse 21 projekteeris Erich von Wolffeldt, Pärnu omaaegse nimeka linnaarhitekti Hugo von Wolffeldti poeg.

Tänava suurejoonelisim hoone on Supeluse 23, mis on ehitatud 1896. aastal.

Kõik see võinuks tänapäeval olemata olla, kui 1915. aastal jõudnuks Esimene maailmasõda Pärnu ranna rajooni. Õigupoolest jõudiski, kui tsaarisõdurid sakslaste dessandi kartuses Waldhofi tselluloosivabriku õhkisid ja kahurid Rannaparki üles seadsid, et sealt vaenlase laevu tõrjuda. Õnneks olid sakslastel teised plaanid ja sõjalaevade rasked pardakahurid olid sihitud rohkem sadamasuu kui ranna rajooni suvilate suunas, mistap pomme siia märkimisväärselt ei tulistatud.

Teise ilmasõja punakotkaste pommidki visati 1944. aasta augustis alla Pärnu kesklinna kohal, tsiviilelanikega täidetud linnasüdamesse, mitte inimhõredasse ranna rajooni. Pärnu keskaegne vanalinn tehti siis maatasa, ranna rajoon villadega jäi õnneks alles mõlemas suures sõjas.