Alpimaja – võitle nendega, aga ära pühi ...

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stseen ujumisliidu pressikonverentsilt, kus ajakirjanike ette astuvad dopinguga vahele jäänud ujumiskoondislased. Pildil Ivo Uukkivi, Kärt Tomingas.
Stseen ujumisliidu pressikonverentsilt, kus ajakirjanike ette astuvad dopinguga vahele jäänud ujumiskoondislased. Pildil Ivo Uukkivi, Kärt Tomingas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti Rahvusringhäälingus eetriõiguse pälvinud viieosaline omamaine seriaal „Alpimaja” on ülimalt suurejooneline projekt.

Esiteks teema aktuaalsuse tõttu: dopinguskandaal ühe Pärnumaalt pärit mehe ümber jäi nii eetilises, faktilises kui emotsionaalses mõttes üsna õhku ja stuudio Kalevipojad vastne produkt püüab need otsad sõlmida. Teiseks on vägevat tööd saanud Eesti lavade raskekahurvägi.

Mis teha, et näod korduvad seriaalist seriaali. Näe, jälle õnnetu Kalevipoeg Ivo Uukkivi, seekord ülitegija emigrandi-suhtekorraldaja rollis; Raivo Rüütel on “Õnne 13st” ja M-klubist välja pääsenud; Margus Prangel tegutseb täna Getter Jaanita; Elina Pähklimägi sulges enda taga selleks korraks Kättemaksukontori ukse; Rein Pakk pole seekord Jan Uuspõld, vaid Mihkel Raud (või Kärmas). Ja kui kohal oleksid ka Marilyn Jurman, Maarika Vaarik ja Jaan Rekkor nii “Saare sosinatest” kui “Kättemaksukontorist”, oleks suisa täismäng.

Külm ja formaalne

Kolmandaks peaks spordist ja karmidest mängudest kõnelev seriaal tasakaalustama ühiskondlikult-kõlbeliselt-filosoofiliselt lõputuid naistekaid – “Kodu keset linna”, “Pilvede all”, nüüd ka “Kinniste uste taga” –, mis oma kiunuva kõneviisi ja ersatsküünte-ripsmete-käitumismustritega (eriti sügelemaajav on ses mõttes “Kälimehed”) lausa karjuvad mõne raudse meesteka järele.

Kõigi eelduste kiuste (hea stsenaarium, lavastaja, helilooja) on saavutatud uskumatult kõle mull. Nii külm ja formaalne, et tahaks tekki ümber ja helistada mõnele sõbrale, kellel on ehedad tunded ja inimlikud mured-rõõmud. Las nutab-naerab-arutleb ja kas või vannub telefonis, peaasi, et on ELUS, erinevalt sellesinase teletaiese tegelastest.

Tegijad on nii keskendunud ränga korruptsiooni, eri elualade perversse põimumise ja kalgi kalkuleerimise motiividele, et inimesed on puha ära kadunud.

Jah, valitsevate ja opositsiooniparteidegi pumba-juures-laamendamine on räige ja manipuleeritud meedia üks õnnetu hädakägar. Kahtlemata on kahju mitme põlvkonna mürgitatud organismide ja eludega tippsportlastest. Aga kuhu jäi inimfaktor?

Armastust on vaja

Miks meile näidatakse tüüpkaraktereid, stereotüüpseid plakat-inimesi, luukeresid, keda pole isegi kappi vaja peita: mingit liha ega hingamist neil nagunii pole ja kondiklõbin ei huvita televaatajat, kes tahab samastuda, ära tunda, edasi mõelda ja arutleda.

Ma tean, miks. Armastust ei ole. Mu laste vanaisa filosoofiaguru Asser Murutar on nii filme kui raamatuid analüüsides alati öelnud, et ilma armastuseta ei ole midagi. Ükskõik kui Bond või “Südameasi” on see asi, mida endale ligi laseme – kui pole armastuslugu(sid) ega tõelisi, usutavaid tundeid, me seda ei söö. Me tahame peale armastuse spordi, medalite ja raha vastu midagi inimlikku.

Seda ei paku Ivo Uukkivi – Eda-Ines Etti tuim ja frustreeritud paarilugu.

Ka Laine Mägi valusast ja veenvast rollist ei piisa, ta on manipuleeritud märter, kelle medikamentoossed pisarad lähevad küll üle inimlikuks nutuks, ent üks kaasa elama panev võimas roll kogu panoraami kohta on vähe.

Iga tegija jätab tervikule oma pitseri. Tilluke, aga tuline telekahjur Ken Saan on produtsendina erakordselt ambitsioonikas ja tulemuslik: süüdimatult üle laipade, aga jahmatavalt kõrgele hüppab. Vaatamata puudulikule haridusele, vaieldavale maitsele ja olematule kutse-eetikale saab nii rahastajad, tipud kui välismaa.

Kui senised saavutused on olnud lühidalt öeldes ekraaniläbu, siis seekord on kõik nii õigesti, et on oma liiga-õigesti-kõrguses suisa steriilne.

Tipus ongi külm, seal polegi inimlikkusele õhku, võib mõistagi öelda. Samal ajal on võimalik, et dopingudraama viiendaks osaks on vaataja veri hakanud enesekaitseks rohkem hapnikku omastama ja kannatab selle emotsionaalse nälja vapralt välja.

Aga tegelik alpimaja on midagi hoopis muud kui “Alpimaja”. See on näiteks Tehvandi suusakeskuses üks tavaline tuba, milles eriseadmete abil muudetakse õhurõhku ja -tihedust nii, et ta meenutab kõrgmäestiku õhku, mis täidab lihtsat, ühikatoalaadset poissmeestepesa.

Tegin seal Jaak Maega intervjuu kadunud professor Mart Kulli raamatu tarvis ja nägin, et sportlased ei lebota alpilikku õhku ahmides sugugi tegevuseta, vaid peavad telefonikõnesid, meilivestlusi, loevad, askeldavad internetis ja saadavad õnnelikult õhetades armsamatele SMSe.

Seriaalid õnnestuvad siis, kui suudavad päris elust endale trumbiks laenata ELU.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles