Jää on Kihnu väinast läinud ja see jääminek, mida paariruutkilomeetrisele maalapile sõidavad 21. aprilli keskpäeval meenutama Sirje Tennosaar, Ivalo Randalu, Arvi Hallik ja Tõnis Kark, jäi 50 aasta taha. Osaliselt Manijal, osaliselt Lao külas ja Tõstamaal, aga ka Tallinnfilmi paviljonis ja Järvakandis.

Hommikul küpsetatud kringliga on saatemeeskonnas operaator ja raamatute kujundaja Vaiko Edur. Moodsa liinipaadi salongi täidab suud vett jooksma ajav lõhn.

Uppumine basseini

Teisel kaldal trehvab tulijaid nende kokkuhüüdja, SA Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu juhataja, filmimees, manijalane Mark Soosaar. Valge väikebuss neelab neliku oma sisemusse, et sõita nelja ja poole kilomeetrise laiu majakapoolsesse otsa.

“Seal kaugel paistab Sorgu, sina, Ivalo, olid see peamine musitaja seal filmis, neid tüdrukuid musitasid,” hakkab Soosaar harutama meenutuste kera, mille üks ots ulatub talve, kui Läänemere väikese laiu lumist rahu rikkus kinorahva kohalolek. Nende hulgas sellised rahva lemmikud nagu Katrin Välbe, Kaarel Karm, Hugo Laur.

“Ei, musini vist ei jõudnud, aga krabamist oli, ümber heinakuhja sai seal joostud väheke,” kostab Soosaarele vastu silmapiiril Sorgu maariba silmitsev muusikateadlane Ivalo Randalu, kes toona oli Tallinnfilmi õppestuudios ja mõlgutas Moskva kinostuudiosse mineku mõtteid.

“Kolmas vend oli teil ju ka? Sina, Arvi ja …” ei jäta Soosaar pärimist.

“See oli kohalik, Sorgu majakavaht, Eeri oli ta nimi,” kostab Randalu.

“Ah, ma mäletan Sorgus neid käsivarrejämedusi sireleid, mis olid väändunud tuulte ja tormide käes,” elavneb Arvi Hallik, üks vendi, filmis Peetrina esiplaanitegelasi.

“Siin otsa peal ju ei filmitud,” sekkub ekraanilt blondi Lindana mällu sööbinud Sirje Tennosaar. “Ma mäletan, minu esimene võttepäev oli Manilaiul Andres Säreviga. Tema mängis Vihvelini, kui me läksime sinna sakslase Griesenau juurde isa eest paluma, see oli kuskil seal keskel,” saadab naine pilgu laiu keskpaiga poole, mis filmis on lage kivine mõne tarega maastik.

“Talvised võtted olid jaanuaris ja veebruaris edasi, kui jää hakkas juba lahti minema, jäätükid olid lahti ja sai joostud nende peal, seda tehti veel Järvakandis basseinis ka,” haakub jutusse Randalu.

“Basseinis oli minu uppumine, vee all oli kaks akvalangisti ootel, hoidsid mind kinni, et ma Griesenau kõrvale kaadrisse ei kerkiks. Mul olid talveriided seljas, lambanahkne poolkasukas. Kaks korda tuli uppuda, enne kui võte tehtud sai,” mäletab Tennosaar.

“Igatahes mina olin ühe hobuse juht, mingisuguse vankriga, kui me siin jää peal käisime. Igavene külm oli, sinel oli seljas, aga tuul oli vinge, jää peal sai mitu kaadrit tehtud,” täiendab kaasosaliste meenutuste sähvatusi Saksa sõdurit mänginud Feliks Kark.

Vinge kevadtuule eest külakeskuse ahjusooja tuppa peitunud, tõstab filmi-Linda brändiklaasi kõikide mälestuseks, kellega “Jäämineku” ajal koos töötati. “Kui palju neid on läinud …” ohkab ta, rüüpab sõõmu ja ulatab klaasi liikuma.

Rõõsa koorega

Tasapisi hakkab ilusate Kihnu tekkide ja vaipadega ilmestatud ruum täituma Manija inimestega. Tulevad suure koduleiva küpsetanud Tooma Vilma, Tõnu Paul, Neeme Salme, Vanajüri Anni ja Riida talu perenaine ning saarevaht Ülle Tamm, laevajuht Lepa Jüri ja filmivaatajaile sätitud toolid saavadki hõivatud.

Kase Mark sätib aparaadi käima ja üle ekraani jooksevad mustvalge kitsasfilmi tegijate ja osatäitjate nimed, misjärel elustub ekraanil kirjanik Aadu Hindi jutustuse käsikirjale tuginev kahe perekonna, Lautrikivide ja Jõgelite lugu sõjaeelse vabariigi aegsest vägikaikaveost ajani, mil sõda muudab inimsuhteid ja ellusuhtumist ning näitab, kes on tuulelipp, kes truu oma põhimõtetele.

Süngust lisavad suures plaanis filmitud näoilmed, olustik. Kinopublik istub nagu naelutatult paigal, kuni üle ekraani jookseb suur kiri “Filmi lõpp”.

“See on ajalooline vale, sakslased Manijal ei käinud,” ütleb nagu ise endale Randalu.

Võltsmaastikul on kaks filmi tuulikutki, sest selliseid veskeid pole 1933. aastal kihnlastega asustatud laiul kunagi olnud. Nagu vist ka kiike, millega hoogsalt üle võlli pöörelda ja kus Tõnis Jõgel (Kaarel Karm) võlla tõmmati.

“Seda poomise stseeni võeti mitu tundi, poomissõlme tehti mitu korda, tükk aega läks valguste peale. Karm seisis, võllas kaelas, pingi peal ja ootas, aga siis tekkis Kiisal mingi tehniline probleem ja ta hüüdis: “Perekur!”. Karm hüppas alla, silmus kaelas, õnneks oli köiel teine ots lahti … Terve trupp tegi “Ahh!” Õnneks läks,” räägib Arvi Hallik endale omasel vaiksel moel.

“Kas see armastus, mis te seal mängite, oli ka tegelik?” tahab keegi kördiga naistest teada, pidades silmas Halliku Peetrit ja Arbi Lindat.

“Kui stoorit ei teki, siis see on võlts, aga tunne peab olema ehtne,” vastab Hallik.

See tundeehtsus Mosfilmi blondis parukas (liimiti iga võttepäeva hommikul pähe) brüneti neiu vastu vaatab kinolinalt tollal 20aastase noormehe silmadega.

“Minu ilusaim stseen on see, kus isa meisterdab jõulukuuske ja Arvi selle ilusti välja mängib,” räägib Tennosaar, pidades silmas pommikillust jalga haavatud noormehe istumist talutoas ajal, mil “Herr Komandant” on saatnud tentsiku Linda järele.

“Trupp elas Tõstamaal, inimesed olid meie vastu väga lahked. Mul oli meiereis väike tuba ja meierei juhataja tõi igal hommikul klaasitäie rõõska koort üles ja ma jõin selle ära loomulikult. Kaljo Kiisk oli minuga väga hädas, sest selle asemel et sakslaste ajal kõhnaks minna, isa ja mure pärast, ma muudkui paisusin,” meenutab Tennosaar, endal kelmikas säde silmis, nagu saanuks ta režissööri käest justsama pahandada.

Voodi alt

Kaadris vilksatab teisigi kohalikke peale Sorgu majakavahi Erich-Harvet Haviku. Ja Tõnu talu lammastelgi on oma koht, olustiku mõttes.

“Mul tuli talu juurest sadamasse käia koos teistega, viis rubla maksti päeva eest,” meenutab Eedi Leas oma poisikesepõlvest.

“Meie ei tahtnud filmi minna, peitsime ennast kodus sängi alla, tahtsime hoopis Pauli ja Liisi pulma minna,” räägib Elvi Niit oma plikaajast.

Mark Soosaar kingib esimest korda 50 aasta järel Manijal kui ühel “Jäämineku” võtteplatsidest kokku saanud osalistele raamatu “Kudas kihnlasõd Manõja vallutasid” ja Ivalo Randalu hakkab kohalolijate autogramme koguma. “Selle raamatu annan muusikamuuseumi,” teatab ta.

Tagasisõidul võtab Feliks Kark taskust suupilli ja mängib üle mootorimüra ja lainemüha viisi, milles kaikub taaskohtumise heldimust.

 

Tallinnfilmi mängufilm “Jääminek”

* Esimene mängufilm Teise maailmasõja sündmustest Eestis.

* Stsenaarium Aadu Hint ja Aleksandr Borštšagov, režissöör Kaljo Kiisk, helilooja Lembit Veevo, operaator Algimantas Mockus.

* Tegevus toimub väikesaarel Saksa okupatsiooni ajal, sündmuste keskmes on inimsuhted ja nende keerulisus või hoopiski sirgjoonelisus.

* Osa võtteid tehti Pärnumaal Manija saarel ja Lao külas.

* Jõudis kinolinale 1962. aasta suvel.

* Võitis Balti liiduvabariikide ja Valgevene filmifestivalil 1963. aastal peaauhinna Suur Merevaik.

* Osades Hugo Laur, Helend Peep, Kaarel Karm, Katrin Välbe, Rudolf Nuude, Oskar Liigand, Hilda Sooper, Andres Särev, Harija Liepinš, Sirje Arbi (Tennosaar), Arvi Hallik, Feliks Kark, Ivalo Randalu jt.

* Manijal kohtusid SA Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimehe Mark Soosaare kutsel 50 kevadet hiljem, 21. aprillil 2012 neli filmis mänginud veel siinilma tegemisi jälgivat näitlejat. Tallinnast tulid Sirje Tennosaar (naispeaosaline Linda) ja Ivalo Randalu, Pärnust Arvi Hallik (üks meespeaosalisi Peeter) ja Feliks Kark.

Andmed: Pärnu Postimees