Tinni saavutustest kuuldes läksid mu kõrvad kikki ja silmad suureks. Tema saavutus on betoonteed, millega ta on saanud kuulsaks. Nendel on 40aastane garantii.

Tinni rääkis, et austraallased pole nii rikkad, et ehitada asfaltteid! Ja Austraalias pole ometi nii karme talvi kui Eestis.

Iga meie talv rikub tohutult meie (maan)teid ja neid on kevadel kurb vaadata. Ja kurb on seegi, kuidas nad autosid rikuvad.

Austraalia betoonteed on valatud jätkukõrgendiketa ja sõita on seal suurepärane. Seda proovis kohapeal “Pealtnägija” saatejuht ja oli ilmselgelt vaimustatud. Nemad seal Austraalias pole nii rikkad, et ehitada asfaltteid, mida igal aastal uuesti remontida.

Kas me tõesti ei võiks õppida oma kuulsalt välismaale punavõimude eest põgenenud kaasmaalaselt, kuidas on kõige mõistlikum ehitada teid, mis vastu peaksid? Võib-olla saaks seda teha Euroopa Liidu raha abil?

Tõde on see, et iga aastaga on teed järjest viletsamad. Selles filmis oli juttu, et küpses eas Arvo Tinni kirjutab praegu oma töödest ja kogemustest. Miks mitte neist õppida, sest elu ongi lõputu õppimine. Tarvis ainult viitsida.