Aprillis käis Pärnu Vanalinna põhikooli ja Valga gümnaasiumi 40 õpilast ühisel õppereisil Lõuna-Eestis, mis sai võimalikuks tänu kahe kooli õpetajate kirjutatud ühisprojektile „Loodusesõbrad Pärnu Vanalinna põhikoolis ja Valga gümnaasiumis“.
Loodusesõbrad reisisid mööda Lõuna-Eestit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reis algas 13. aprillil kell 7.30 hommikul. Järgnes pikk bussisõit Valgasse, kust korjasime peale Valga gümnaasiumi õpilased.
Kõigepealt suundusime Rõuge Energiaparki, kus tegime giidi saatel väikese ringi. Energiapargis uudistasime Rõuget vaatetornist, mille kohal undas tuulegeneraator, ja nägime vesioinaid, mis maapõuest vett üles pumbates tekitasid kummalist lurtsuvat heli ja lennutasid vett kõrge kaarega eemale. Külastasime vesitöökoda koos võimsa vesirattaga, Ööbikuorgu ja tudengite ehitatud rauaajastu stiilis elumaja.
Huvitaval kombel oli Rõuge maastik täis pikitud sinililli, kõik nõlvad oli lillad. Järgmisena ronisime Meremäe vaatetorni, kust paistis kätte nii Pihkva järv kui Venemaa. Sõites mööda Rõuge loksutavaid teid, oli nii mõnelgi mu reisikaaslasel piltlikult öeldes nägu roheline ja süda päris läikis.
Järgmisena sõitsime aktsiaseltsi Värska Vesi. Seal uurisime Värska vee kasutusvõimalusi ja villimiskunsti, saime ka ise Värska vee maigu suhu. Nii mõnigi avastas sealt oma lemmikmaitsega vee.
Ööbimispaika, Värska sanatooriumisse jõudes kuulasime magevee ravimuda kohta loengut. Hiljem toimusid kahe kooli vahelised tutvumismängud, mille meie ebaõnneks võitsid valgalased, kuid me, pärnakad, ei lasknud ennast sellest häirida.
Veel mõtlesime möödunud päevale järele, koostades tiimides plakateid. Päeva saatsime lõpuni, sulistades Värska veekeskuses. Pärast seda tuli hea uni. Enne magamaminekut saime veel ühe ülesande – iga tuba pidi mõtlema luuletuse möödunud päevast. Luuletused loeti järgmisel päeval bussis ette.
Hommikul ärgates tervitas meid sombune ilm oma karguse ja niiskusega. Hommikusöögi järel asusime teele ühe matkaraja poole. Põrguhaud on nimelt meteoriidikraater, mis peitub Rõugele omase valgusrikka metsa sees. Kraatrini jalutasime mööda laudteed, mille ääres olid Eesti müütilised skulptuurid.
Kui me kraatri juurest lahkudes mööda laudteed tagasi bussi poole marssisime, sai meile osaks üllatus. Keset teed uhkeldas ennast puhevile ajanud suur metsis. Hetk varem olime näinud silte, mis hoiatasid kurja metsise eest. Hirmunult komberdasime tast mööda, lahkudes saatis meid ta valvas pilk.
Veel nägime Eesti toitainevaesemat järve – Valgejärve. Kahjuks ei saanud me ise veenduda järvevee puhtuses, sest veekogu oli jääga kaanetatud.
Meie viimane sihtpunkt oli Jaaniraotu talu linnufarm. See on minu jaoks reisi eredaim mälestus. Kas suudate ette kujutada papagoipaarikest, kes karjub võidu selliseid repliike nagu „Kuku- kuku“ ning „Tere- tere!“ ? Või aeglase taibuga emusid ning igal pool ringi kalpsavaid imearmsaid kapsast krõmpsutavaid küülikuid?
Minu lemmik oli albiinopaabulind. Ta uhkeldas aias oma lumivalge sabaga, meie kõik ärevalt ootamas, millal ta meile oma saba näitab. Kui ta lõpuks tuult trotsides saba avas, kostis kõikjalt imetlusohkeid. See oli unustamatu.
Kui viimaks saabus aeg kodu poole sõita, ei tahtnud ära minna. Osalt põlesin ootusest jagada kogetut sõpradega. Huvitav, kas nad usuvad mu juttu hirmvihasest metsisest?
Reis Lõuna-Eestisse oli väga õpetlik. Jääme põnevusega ootama kahe kooli järgmisi õppereise, mis toimuvad Soomaale ja Loode-Eestisse.
Projekti rahastas KIK.