Hillar Nuut: Sooja hind peaks tõusma, kuid mitte palju

Pärnu soojusenergeetika ettevõtet on Nuut juhtinud üle kümne aasta ja tema töölaud asub nüüdki veel Pärnus Suur-Jõe tänava Fortumi büroos, kuigi tema tööhaare ulatub siit linnast kaugemale.

Intervjuu Nuudiga kujunes rohkem energeetikast üldisemalt pajatavaks kui aastatetaguste sündmuste meenutamiseks, kuna energiatootmine on väga kiiresti arenev majandusharu, mis on teinud tohutu hüppe Pärnuski. Näiteks kui 1980. aastatel töötas Pärnu katlamajades ligikaudu 200 katlakütjat, siis nüüdses Pärnu koostootmisjaamas on ainult 12 operaatorit ja üks katlakütja sealsamas Suur-Jõe katlamajas, kus asuvad Fortum Eesti müügijuhi tööruumid.

Kui mõne aasta eest toodeti Pärnu katlamajades üksnes soojust, siis nüüd elektritki. Sealjuures on Pärnu Fortumi elektrijaam kõrgtehnoloogiline ime, kus ööpäevaringset tootmisprotsessi juhivad arvutid.

Soojatootmist Pärnus läbi mitme aastakümne vaadates võib vist öelda, et tänapäeval on soojatootmine puhas rõõm. Aga inimene pole ju kunagi rahul. Mis teile muret teeb?

Meid mõjutab see, et väga suur hulk maju Pärnus on tühjaks jäänud, neid ei köeta ja nii need seisavadki. Näiteks vana haiglahoone.

Öeldakse küll, et kohe-kohe võtame sellega midagi ette, aga tegelikult on seis ikka väga trööstitu. Samamoodi vanglakvartal sealsamas haigla kõrval. Või Esplanaadi 10. Liiga palju on maju, mida keegi ei renoveeri, ja loomulikult ei suudaks keegi neid sellistena kasutusele võtta, sest praeguste hindade korral pole võimalik neid kütta, arvestades soojakadusid, mis ajakohaselt soojustamata hoonetes ilmsiks tulevad. Selliseid maju on linn täis: suletud postimaja, Uus 5 …

Õnneks on soojamajandus Pärnus nüüd seotud elektritootmisega, puhtalt sooja tootes oleks äriettevõttel siin küll raske pinnal püsida.

See on üleilmne või vähemalt üleeuroopaline suundumus, et soojatootmise suurendamisele keegi tõsiselt isegi ei mõtle, sest soojaturul on lagi käes. Pigem võib turg ajapikku väheneda.

Euroopa Liidus kehtibki juba nõue, et 2018. aastast tuleb elamud ehitada energeetilises mõttes passiivmajadena, kus aastane soojatarbimine ei ületa 25–35 kilovatt-tundi ruutmeetri kohta, seda on neli korda vähem kui praegustes majades.

Niisugused majad on ju umbseks soojustatud, elamud konservikarpideks muudetud. Kuidas neis elada ja hingata saab?

Tõepoolest, õhuvahetus on seal võtmesõna. Seinte ja akendega suudetakse praegugi päris hästi hakkama saada. Kes vähegi tahavad ja viitsivad sellega tegelda, saavad juba nüüd oma energikulud elamutes miinimumi viia.

Kuidas Fortum soojatootmisega niimoodi ellu jääb?

Elektri müügist, mis praeguste hindadega on koos riigi toetusega ligikaudu kaks korda kallim kui soojus. Mille hinna, tõsi küll, määrab meile konkurentsiamet, mitte turg.

Sooja hind peaks meie arvestuste järgi tõusma, kuid mitte kuigi kõrgele, sest meiegi ei taha kaotada kliente, vaid soovime, et osa eramutestki liituks meie kaugküttevõrguga.

Oma põhisissetuleku peame saama elektrist, mis toodetakse meil koos soojusenergiaga.

Elektri müümise pärast me ei muretse, sest Narva elektrijaamad on CO2 tõttu üsna tugeva surve all ja kuigi praegu neid asju riigis arutletakse, on üldtendents Euroopas toetada väiksemaid ja keskkonnasäästlikke elektrijaamu. Näiteks meie toodetavast elektrist 80 protsenti tuleb hakkpuidu põletamisest ja seda loetakse juba CO2-vabaks tootmiseks.

Elektrijaam põletab sadade tonnide viis hakkpuitu, küttepuude hinnad aina kerkivad. Kust koostootmisjaam puitu ostab?

Areaal, kust me puitu ostame, ulatub Pärnu maakonnast välja. Osa hakkpuitu tuleb meile näiteks Lätist. Ütleme, et 100 kilomeetri raadiusest tuuakse meile kütet. Aga Pärnumaalt viiakse hakkpuitu ka Tallinna Väo elektrijaama.

Sellele vaatamata on suviti hakkpuidu pakkumine tavaliselt nõudlusest suurem.

Kuidas te elektrit toodate, kui soojatarbimises ennustatakse tagasiminekut? Koostootmisjaamas sõltub ju toodetava soojuse hulk seal tekkiva elektrienergia hulgast. Need kaks asja on omavahel lahutamatult seotud, mida te liigse soojusega teete?

Elekter võetakse jaamast välja ja liigne soojus lastakse kas jõkke või taevasse.

Kui õhutemperatuur langeb alla kolme külmakraadi, kulub meil toodetav soojus tervenisti ära.

Selliseid päevi, kui keskmine õhutemperatuur on miinus viis või külmem, on aastas keskmiselt 30–40.

Pärnu, Tartu ja Väo elektrijaam siiski panevad põhiosa toodetud soojusest kaugküttesse, mis ongi sellise koostootmise mõte.

Laias laastus on nii, et elektri tootmisega kaasneb kaks korda nii palju soojusenergiat. Soojuse jaotamise indikaator on suvine soojatarve, mis Pärnus on kuskil kaheksa megavatti, aga meil tekib soojust 45 megavatti. Ja see tuleb meil suviti õhku paisata. Aga talvel läheb kogu toodetav soojus jaotusvõrku.

Tänavu suvel hakatakse ehitama Lille tänavalt edasi Uus-Saugasse soojatorustikku, et liita viimane suur linnarajoon kaugküttevõrku.

Räägime natuke võrgukadudest.

Võrgukaod soojuse jaotamisel tarbijatele on üsna märkimisväärsed. Kui me anname jaotusvõrku 200 gigavatt-tundi soojust, siis 170 sellest jõuab tarbijateni. Elektri tootmine sooja kõrval, aga ka soojasõlmede hooldusteenus, mida samuti osutame, aitavad meil sooja hinna hoida siiski suhteliselt madala.

Kui vaadata munitsipaalettevõtte muutumist aktsiaseltsiks ja linna aktsiate võõrandamist aastatel 1999–2001, paistab see esmapilgul tüüpilise ärastamise loona, kus Maailmapanga abil saadud rahaga rekonstrueeritakse soojafirma, müüakse see jupphaaval rootslastele ja lõpuks müüvad need ettevõtte hoopis soomlastele, kes siia uue koostootmisjaama püsti panevad. Kuidas see lugu teie pilgu läbi paistab?

Tulles tagasi aastasse 2001, kui Pärnu linn otsustas soojafirma viimasedki endale jäänud aktsiad OÜ Vattenfall Estoniale maha müüa, tekitas see muidugi küsimusi, miks linnavalitsus oma nii-öelda kuldmunast loobus.

Tegelik seis oli selline, et Pärnu Soojuse aastakäive oli sellal 40 miljonit krooni, aga kolme munitsipaalelamuettevõtte – Ülejõe, Ranna ja Kesklinna Elamu küttevõlg ulatus kümne miljoni kroonini.

Samal ajal oli ettevõte, mis veel kuulus linnale, võtnud laenu 75 miljonit krooni. Ent soojatarbimine oli vähenenud. Hirm, et ettevõte ei vea välja, oli tollal linnavalitsuses ja volikogus õigustatud.

Siis vaadatigi ringi investori järele, kellel oleks sotsiaalset vastutust. Huvi tundis 100 protsenti Rootsi riigile kuuluv Vattenfall, mis paistis igati usaldusväärne ja mida huvitasid väikesed turud.

Ütleme siis ära selle hinna, mis linn Pärnu Soojuse müügist sai.

30 miljonit krooni aktsiate eest ja 70 miljonit oli laenujääk, mille Vattenfall võttis samuti enda kanda.

Vattenfall pidas seda firmat, õigemini kahte firmat, Pärnu Soojust ja Ülejõe Soojusvõrku, kuni 2007. aastani, kui müüs need Soome kontsernile Fortum.

Fortum investeeris Pärnu energeetikamajandusse üle 70 miljoni euro, selle tulemusena valmis nüüdisaegne koostootmisjaam.

Mullu moodustati ettevõte nimega Fortum Eesti AS.

CV

* Sündinud 1963. aastal Pärnus. 1982. aastal lõpetas Sindi keskkooli ja 1989. aastal Tallinna tehnikaülikooli soojusenergeetikainsenerina.

* Töötanud soojustehnika laboratooriumis vanemlaborandi, Eesti Maaehitusprojektis inseneri, Pärnu linnavalitsuse kommunaalametis tehnovõrkude peaspetsialisti ja osakonnajuhataja asetäitja, hiljem energeetikanõuniku ja linnavalitsuse energeetika- ja veeameti peaspetsialistina.

* 1996. aastal edutati munitsipaalettevõtte Pärnu Soojus direktoriks, hiljem aktsiaseltsi Pärnu Soojus juhatuse liikmeks.

* 2007. aastast Fortum ASi Lääne-Eesti piirkonna juht.

* 2011. aasta 6. jaanuarist Fortum Eesti ASi müügivaldkonna juht.

* Täiendanud end Taanis ja Rootsis. Valdab vene ja inglise keelt.

* Osalenud mitme arengukava ja soojusenergiaalase projekti koostamisel, kuulunud töögruppidesse, kus on ette valmistatud üleriigilisi kaugkütet puudutavaid seadusakte.

Pärnu kaugsoojatootmise 40 aastat

1972 asutas ENSV ministrite nõukogu Pärnu ühendatud katlamajade ja soojusvõrkude direktsiooni, mis allus Pärnu linna RSN täitevkomitee elamute valitsusele ja hakkas tegelema elamuid kütvate grupi- ja üksikkatlamajade käitamise ning katlamajade vaheliste soojusvõrkude ehitusega.

1992 anti riigi omanduses olnud soojusettevõtte vara ja töötajad Pärnu linnale, mis 14. aprillil 1993 moodustas munitsipaalettevõtte Pärnu Soojus.

1997 muutis Pärnu linnavolikogu munitsipaalettevõtte äriseadustikule vastavalt aktsiaseltsiks, mille aktsiapakk kuulus tervenisti Pärnu linnale.

1993–1994 koostati koostöös Carl Bro Group ASi konsultantidega (Taani) Pärnu linna kaugkütte arengukava. Kava esitati Maailmapangale laenu saamiseks, et võtta soojatootmisel suund kohalike kütteainete kasutamisele.

1995 alustati investeerimisprogrammiga, mille raames paigaldati elamutesse 270 soojussõlme, rekonstrueeriti olemasolevaid ja ehitati üle kolme kilomeetri uusi kaugküttevõrke.

1996 käivitati Suur-Jõe 52 katlamaja kaks 7,5megavatist hakkpuidu-tükkturbakatelt. Investeeriti üle viie miljoni euro.

1999 võõrandas Pärnu linnavolikogu AS Pärnu Soojuse aktsiad avalikul enampakkumisel, jättes endale kümneks aastaks ühe eriõigustega nn kuldaktsia, mis andis aktsionäride üldkoosolekul 1/3 häältest.

2001 müüdi AS Pärnu Soojuse 21 789 A-aktsiat OÜ Vattenfall Estoniale.

2007 müüs Vattenfall endale Pärnus kuuluvad ettevõtted AS Pärnu Soojuse ja OÜ Ülejõe Soojusvõrgu Fortum Termest ASile.

2010 alustas elektri ja soojuse tootmist Fortumi kontsern, mis investeeris Pärnu elektrijaama ehitusse üle 70 miljoni euro, tulemusena valmis nüüdisaegne koostootmisjaam elektrilise võimsusega 24 megavatti ja kaugküttevõimsusega 46 megavatti.

2011. aastast toodab ja müüb Fortum Termest ASi jagunemise järel Pärnus soojust ja elektrit Fortum Eesti AS.

 Allikas: Hillar Nuut